Hobustest ja teistest. Sekka natuke otsest kõnet ka

Klassi astudes leidsin tahvlilt kunstiteose. Mitte lihtsalt pildi. Jutuga pildi.

Mehel polnud raha neile süüa osta ja siis nad põgenesid metsa ja jooksid, kuni leidsid juua ja süüa (loomade söögikohas). Niikaua kui laps sõi, ema piilus, et kas see mees on raha saanud ja siis kui sai, siis ütles: "Lähme nüüd koju tagasi, ta saab jälle meile süüa osta."

Kui juba lugudeks läks, kirjutame näidendi? 

"Kes sa tahaksid näidendis olla?"

"Karu."

"Väga hea! Mina olen siis..."

"Ole rästik!"

(Kui hästi nad teavad!) ;)

"Kes sina tahad näidendis olla?"

"Kuldnokk."

"See pesakast töövihikupildil pole kõige parem. Niisugune istepulk  aitab oravatel ja nugistel linnupoegi röövida. Nad hoiavad siit kinni, kui pesa rüüstavad."

"Kui mina teen pesakasti, siis ma teen väljast siledaks. Orav hakkab tulema ja libiseb maha. Ma teeks ühte nurka neile pesa ja ühte nurka teeks poegade jaoks kiige."