Ma ei tohi nimekate inimestega rappa minna. Esimesega murdsin enne kokkulepitud minekut jalaluu ja liipasin karkudel ning kipsis, teisega sattusin korraliku äikesetormi kätte ja seekord üks põhjalik uputus väikese välguga.
"Mulle ei räägitud sellest midagi!" ajas ohver silmad suureks.
Loomulikult. Muidu ta poleks ju nõusse jäänud. :D :D :D
Loodetavasti jäi midagi meeldivat ka meelde. Mitte ainult see, et 3,5 km sai ratast seljas tassida, seejuures libedal laudteel ohtralt spagaate sooritades.
17 June, 2013
14 June, 2013
Kolm meest giidiga metsas, koerast rääkimata
Tegelikult olin ajahädas.
Kõigepealt seepärast, et plaanisin rattaga kohtumispaika minna, aga ratas ütles, et ta on reserveeritud üheks teiseks sõiduks.
Ja veel. Paarsada meetrit enne keskust jooksis teele keegi linnuema. Nagu sellistel puhkudel tavaks, jõllitasin vaimustunult ja ei märganud fotokat tarvitada. Lind (laanepüü?) ajas sabalehviku laiali ja kutsus matsu mängima. Teadagi, miks. Sest... otse mu jalge ette tuterdas... pigem karva- kui sulepallike. Tibuuuu! :) :) :)
Spurtisin. Jõudsin kohale isegi nõks enne keskuse avamist.
Hm. Olin lootnud seljakoti hoiule jätta. Kuidas saavad ühed kummikud nii palju kaaluda!
Kummikute kaaluga on kõik korras. Avastan, et olen kaasa tassinud ka suure jogurti ja kilose kassitoidupurgi. Õige! Teisipäeval sai selle kotiga poes käidud!
Torkan ranitsa pjedestaali alla (juhuks, kui vahepeal sadu teeb), astun vastumeelselt kummikutesse ja kihutan rada üle vaatama. Tempo! Tempo! Aega on pool tundi. Eksimine pole lubatud.
Heldus. Kas tõus on alati nii järsk olnud? Kaisutan iga kümnendat puud ja hingeldan südantlõhestavalt.
Märgid... Kus on märgid? Rammin. Ripun. Libisen. Kärisen... (nende pükstega võib nüüd hüvasti jätta.)
Muide, soovõhk õitseb. Sel aastal märksa arvukamalt. Ja kahelehine käokeel. Ja mets-hiirehernes (aitab abivalmis sõpruskond mu telefonitsi mäluaugust välja.) Ja mäe lõunaküljel on esimesed punased maasikad.
Ei eksi ja ellu jään ka. Napilt.
Kummikutega ma seda rada rohkem ei läbi. Mis liig, see liig.
Kohtumiseni jääb veel mõni minut. Varisen trepile.
Minu kõrval võtab istet retriiver. Ütleb, et muidu tore paik - värske õhk ja palju liikumisruumi, aga koeri, kellega paar arukat sõna vahetada, ei leidu.
"Mul on Freddy, aga ta ehk on sinu jaoks liiga väike ja noor?"
Koer toetab lõua pettunult esikäppadele.
"Ma tean paari suurt ka. Ca 300 m läbi metsa. Kui nad ikka juhtuvad parasjagu siin olema. Pärast võin juhatada. Praegu pole aega, sest... näe! Minu inimesed tulevadki," tõusen tervituseks.
Koer pakub, et võib meid saatma tulla. Paljugi, mis metsas võib juhtuda. Ja perenaine on suvelavastuse proovidega hõivatud, kes teab, mis kell ükskord õnnestub tema jalutama viia.
Kas ma tõesti lähen uuele ringile?
Eiiiii!
Tundub nii.
Uskumatu, aga joostes on mäge lihtsam vallutada. Tõuseme. Laskume. Poeme. Põikame. Turnime...
"Matkarada mitte ainult hingelt noortele!" lõõtsutab üks meestest kuskil raja viimases kolmandikus ja ma muhelen mõeldes, milline ma ise esimese ringi ajal samas kohas välja võisin näha.
Blond kaaslane osutub suurepäraseks parkuurijaks ja innustab mindki. Hea, et ta end kaasa pakkus.
Viimasest mäeseinast jõuame üles enam-vähem korraga.
"Ma tulen vist pärast veel ühe seltskonnaga kolama. Tuled siis ka kaasa?" küsin, kui oleme torni juurde avarust nuusutama jõudnud.
"Oleneb."
Nojah. Näitleja koer. Ettearvamatu elu.
"Sa võid siis selle oma... Freddy... kaasa võtta," poetab retriiver enne mäestlaskumist.
"Jääb nii!"
Ilm läheb aina ilusamaks. Vihmast ei paista enam mingit märki.
Kõigepealt seepärast, et plaanisin rattaga kohtumispaika minna, aga ratas ütles, et ta on reserveeritud üheks teiseks sõiduks.
Ja veel. Paarsada meetrit enne keskust jooksis teele keegi linnuema. Nagu sellistel puhkudel tavaks, jõllitasin vaimustunult ja ei märganud fotokat tarvitada. Lind (laanepüü?) ajas sabalehviku laiali ja kutsus matsu mängima. Teadagi, miks. Sest... otse mu jalge ette tuterdas... pigem karva- kui sulepallike. Tibuuuu! :) :) :)
Spurtisin. Jõudsin kohale isegi nõks enne keskuse avamist.
Hm. Olin lootnud seljakoti hoiule jätta. Kuidas saavad ühed kummikud nii palju kaaluda!
Kummikute kaaluga on kõik korras. Avastan, et olen kaasa tassinud ka suure jogurti ja kilose kassitoidupurgi. Õige! Teisipäeval sai selle kotiga poes käidud!
Torkan ranitsa pjedestaali alla (juhuks, kui vahepeal sadu teeb), astun vastumeelselt kummikutesse ja kihutan rada üle vaatama. Tempo! Tempo! Aega on pool tundi. Eksimine pole lubatud.
Heldus. Kas tõus on alati nii järsk olnud? Kaisutan iga kümnendat puud ja hingeldan südantlõhestavalt.
Märgid... Kus on märgid? Rammin. Ripun. Libisen. Kärisen... (nende pükstega võib nüüd hüvasti jätta.)
Muide, soovõhk õitseb. Sel aastal märksa arvukamalt. Ja kahelehine käokeel. Ja mets-hiirehernes (aitab abivalmis sõpruskond mu telefonitsi mäluaugust välja.) Ja mäe lõunaküljel on esimesed punased maasikad.
Ei eksi ja ellu jään ka. Napilt.
Kummikutega ma seda rada rohkem ei läbi. Mis liig, see liig.
Kohtumiseni jääb veel mõni minut. Varisen trepile.
Minu kõrval võtab istet retriiver. Ütleb, et muidu tore paik - värske õhk ja palju liikumisruumi, aga koeri, kellega paar arukat sõna vahetada, ei leidu.
"Mul on Freddy, aga ta ehk on sinu jaoks liiga väike ja noor?"
Koer toetab lõua pettunult esikäppadele.
"Ma tean paari suurt ka. Ca 300 m läbi metsa. Kui nad ikka juhtuvad parasjagu siin olema. Pärast võin juhatada. Praegu pole aega, sest... näe! Minu inimesed tulevadki," tõusen tervituseks.
Koer pakub, et võib meid saatma tulla. Paljugi, mis metsas võib juhtuda. Ja perenaine on suvelavastuse proovidega hõivatud, kes teab, mis kell ükskord õnnestub tema jalutama viia.
Kas ma tõesti lähen uuele ringile?
Eiiiii!
Tundub nii.
Uskumatu, aga joostes on mäge lihtsam vallutada. Tõuseme. Laskume. Poeme. Põikame. Turnime...
"Matkarada mitte ainult hingelt noortele!" lõõtsutab üks meestest kuskil raja viimases kolmandikus ja ma muhelen mõeldes, milline ma ise esimese ringi ajal samas kohas välja võisin näha.
Blond kaaslane osutub suurepäraseks parkuurijaks ja innustab mindki. Hea, et ta end kaasa pakkus.
Viimasest mäeseinast jõuame üles enam-vähem korraga.
"Ma tulen vist pärast veel ühe seltskonnaga kolama. Tuled siis ka kaasa?" küsin, kui oleme torni juurde avarust nuusutama jõudnud.
"Oleneb."
Nojah. Näitleja koer. Ettearvamatu elu.
"Sa võid siis selle oma... Freddy... kaasa võtta," poetab retriiver enne mäestlaskumist.
"Jääb nii!"
Ilm läheb aina ilusamaks. Vihmast ei paista enam mingit märki.
12 June, 2013
Suvi alles algab!
Täna on vihm kõik mõnusalt puhtaks ja värskeks pesnud.
Alles valmistun kõike pakutavat nautima.
Lilli
ja linde (ühes nende põnevate pesitsuspaikadega).
Suveõnnelik.
11 June, 2013
Lapsesuu
Seisan lasteaia rühmatoas, telefon käes. Pisut pettunud, et ei jõudnud hetkeks aknaklaasile maandunud kärbsehiidu pildistada.
"Pildista seda lille!" lohutab viiene tüdrukutirts ja osutab kompositsioonile seinal. "Siis pärast, kui sa telefoni lahti teed, tuleb kohe lille pilt ette."
"Aga mulle meeldib, kui ekraanil on mu lapselapse pilt."
"Näita!... Ilus! Mis, sa oled siis vanaema või? Ma ei näe sul küll kuskil ühtegi kortsu!"
:D :D :D
"Pildista seda lille!" lohutab viiene tüdrukutirts ja osutab kompositsioonile seinal. "Siis pärast, kui sa telefoni lahti teed, tuleb kohe lille pilt ette."
"Aga mulle meeldib, kui ekraanil on mu lapselapse pilt."
"Näita!... Ilus! Mis, sa oled siis vanaema või? Ma ei näe sul küll kuskil ühtegi kortsu!"
:D :D :D
09 June, 2013
Arioso
Ei kirjutaja, lavastaja ega näitlejad ole minu olemasolust teadlikud. Ja minul polnud veel hommikul aimu, et etendusega kohtun. Olulised kokkusaamised otsustatakse ära meie eest.
Kartsin vana maja õhku sisse hingata. Aga just see oli esimese asjana õige. Lõhn "1914".
"Olen selle lavastuse jaoks vist liiga piiratud."
Ei. Ei ole. "See oli MINU etendus. Sada protsenti."
"Räägi siis..."
"Ei oska." Ei saagi. Sest sõnadel polnud selles loos ainsana oluline roll.
Milline võis näha välja mutterametnik aastal 1914? Usun, et selline. Seepärast uskusin ja usaldasin ka kõiki muid sõnumeid ning märke.
Mugavus. Saamatus. Tölplus. Osavõtmatus. Armutus. Kerglus. Kahjurõõm. Reetmine. Lakeering. Lootus. Omakasu. Orjameelsus. Pettumine...
Prillid, mis ühel hetkel läikisid unustust ja minnalaskmist ning teisel moondusid koolnu tühjadeks silmakoobasteks.
Muusika.
Tants.
Valgus ja pimedus.
Sõda.
Karje.
Õhk. Enamjaolt nähtav.
Ikka veel ei lase lahti. Sunnib endasse vaatama. Liiga lähedalt.
"Olen selle lavastuse jaoks vist liiga piiratud."
Ei. Ei ole. "See oli MINU etendus. Sada protsenti."
"Räägi siis..."
"Ei oska." Ei saagi. Sest sõnadel polnud selles loos ainsana oluline roll.
Milline võis näha välja mutterametnik aastal 1914? Usun, et selline. Seepärast uskusin ja usaldasin ka kõiki muid sõnumeid ning märke.
Mugavus. Saamatus. Tölplus. Osavõtmatus. Armutus. Kerglus. Kahjurõõm. Reetmine. Lakeering. Lootus. Omakasu. Orjameelsus. Pettumine...
Prillid, mis ühel hetkel läikisid unustust ja minnalaskmist ning teisel moondusid koolnu tühjadeks silmakoobasteks.
Muusika.
Tants.
Valgus ja pimedus.
Sõda.
Karje.
Õhk. Enamjaolt nähtav.
Ikka veel ei lase lahti. Sunnib endasse vaatama. Liiga lähedalt.