Kolm meest giidiga metsas, koerast rääkimata

Tegelikult olin ajahädas.
Kõigepealt seepärast, et plaanisin rattaga kohtumispaika minna, aga ratas ütles, et ta on reserveeritud üheks teiseks sõiduks.
Ja veel. Paarsada meetrit enne keskust jooksis teele keegi linnuema. Nagu sellistel puhkudel tavaks, jõllitasin  vaimustunult ja ei märganud fotokat tarvitada. Lind (laanepüü?) ajas sabalehviku laiali ja kutsus matsu mängima. Teadagi, miks. Sest... otse mu jalge ette tuterdas... pigem karva- kui sulepallike. Tibuuuu! :) :) :)

Spurtisin. Jõudsin kohale isegi nõks enne keskuse avamist.
Hm. Olin lootnud seljakoti hoiule jätta. Kuidas saavad ühed kummikud nii palju kaaluda!

Kummikute kaaluga on kõik korras. Avastan, et olen kaasa tassinud ka suure jogurti ja kilose kassitoidupurgi. Õige! Teisipäeval sai selle kotiga poes käidud!

Torkan ranitsa pjedestaali alla (juhuks, kui vahepeal sadu teeb), astun vastumeelselt kummikutesse ja kihutan rada üle vaatama. Tempo! Tempo! Aega on pool tundi. Eksimine pole lubatud.

Heldus. Kas tõus on alati nii järsk olnud? Kaisutan iga kümnendat puud ja hingeldan südantlõhestavalt.
Märgid... Kus on märgid? Rammin. Ripun. Libisen. Kärisen... (nende pükstega võib nüüd hüvasti jätta.)
Muide, soovõhk õitseb. Sel aastal märksa arvukamalt. Ja kahelehine käokeel. Ja mets-hiirehernes (aitab abivalmis sõpruskond mu telefonitsi mäluaugust välja.) Ja mäe lõunaküljel on esimesed punased maasikad.

Ei eksi ja ellu jään ka. Napilt.
Kummikutega ma seda rada rohkem ei läbi. Mis liig, see liig.

Kohtumiseni jääb veel mõni minut. Varisen trepile.
Minu kõrval võtab istet retriiver. Ütleb, et muidu tore paik - värske õhk ja palju liikumisruumi, aga koeri, kellega paar arukat sõna vahetada, ei leidu.
"Mul on Freddy, aga ta ehk on sinu jaoks liiga väike ja noor?"
Koer toetab lõua pettunult esikäppadele.
"Ma tean paari suurt ka. Ca 300 m läbi metsa. Kui nad ikka juhtuvad parasjagu siin olema. Pärast võin juhatada. Praegu pole aega, sest... näe! Minu inimesed tulevadki," tõusen tervituseks.

Koer pakub, et võib meid saatma tulla. Paljugi, mis metsas võib juhtuda. Ja perenaine on suvelavastuse proovidega hõivatud, kes teab, mis kell ükskord õnnestub tema jalutama viia.

Kas ma tõesti lähen uuele ringile?
Eiiiii!
Tundub nii.
Uskumatu, aga joostes on mäge lihtsam vallutada. Tõuseme. Laskume. Poeme. Põikame. Turnime...

"Matkarada mitte ainult hingelt noortele!" lõõtsutab üks meestest kuskil raja viimases kolmandikus ja ma muhelen mõeldes, milline ma ise esimese ringi ajal samas kohas välja võisin näha.

Blond kaaslane osutub suurepäraseks parkuurijaks ja innustab mindki. Hea, et ta end kaasa pakkus.
Viimasest mäeseinast jõuame üles enam-vähem korraga.

"Ma tulen vist pärast veel ühe seltskonnaga kolama. Tuled siis ka kaasa?" küsin, kui oleme torni juurde avarust nuusutama jõudnud.
"Oleneb."
Nojah. Näitleja koer. Ettearvamatu elu.
"Sa võid siis selle oma... Freddy... kaasa võtta," poetab retriiver enne mäestlaskumist.
"Jääb nii!"

Ilm läheb aina ilusamaks. Vihmast ei paista enam mingit märki.