"Kas sees on juba palju inimesi?" uurib tuttav tütarlaps, kellega tallihoovil kokku juhtume.
"Ei oska öelda. Vara ju veel. Pool tundi on alguseni aega," imestan tema kärsitust, kuid kuuldes, et rahvast TULEB palju, kibelen ka ise parema istekoha jahile.
Sellesse hoonesse satun esimest korda. Põnev. Avar. Pingiseljatugedel laiad äärelauad. Igal vaatajal "rõdurinnatis", millel mugav kõhutada. Tean ette, et seda võimalust ma kasutamata ei jäta.
"Inimestele on ikka teatrit vaja," vaatleb mu kaaslane kogunevat publikut. "Otsid kapist paremad riided välja, pühid tolmu maha, riputad kulinad kaela..."
Tunnen end hetkeks ebamugavalt oma 24/7 suveseelikus, aga ainult hetkeks. Leitsak poeb lontis uksekatte vahelt tulijatega kaasa.
"Ei, palav hakkab," koorivad mitmed teatrilised juba enne mängu algust pidujakid seljast.
Staažikamad teatrikülastajannad lappavad istumise alla villased vooditekid. Muutun murelikuks. Meenub hiljuti nähtud etendus, millest eredaimaks mälestuseks jäi toolimaitse suus.
Veel üks kapp. Veel üks. Sirm. Nagi. Lauad. Toolid... "Kas kõige selle olemasolu ka põhjendatud saab?" arutlen endamisi. Aga vaibad mulle meeldivad. Kohe väga. Kui nüüd selle pilguga vaadata, siis niimoodi vaipadega komplektis... täitsa äge! Kes on kunstnik? Hõrak? Kui nüüd selle pilguga vaadata, hakkab kujundus veel rohkem meeldima. :D :D :D
Mänguplatsil hämardub valgus ja pisut liiga vaikselt ning kiirkõnes esitatakse prantsuskeelne palve lülitada välja mobiiltelefonid jne. Ma pole prantsuse keeles niigi eriti tugev, mõistan öeldut vaid tänu teatrikogemusele. Õnneks järgneb eestikeelne tõlge. Seekord juba märksa selgemalt ja valjemini. ;)
Sisenev näitleja hõikab lavatuppa tervituse. Minu seljatagusest kostub summutatud vastus.
"Ära nüüd hakka sina jälle peale!" noomib naisehääl. JÄLLE??? Et selline seltskond? Valmistun urisema ja vajadusel ka hambaid säärde lööma, ent suhtlemiskihevil meeskodanik taltub.
Nad on head. Prangel justkui ei peaks selleks üldse pingutama. Lihtsalt ON. Nagu olekski see tema elu. Sümpaatne mees.Valikutes veendunud. Paneb su aktsepteerima tegusid, mis ihukarvad püsti ajavad, sest aina enam süveneb tundmus: Tal polnud teist võimalust.
Salmistu on sitavares. Ei, mitte Salmistu. Tema Armand. Nihelev vennike, kes näib olevat palju suuremas puntras kui kaaslane. Eks ongi. Iseloomu viga. Mingil hetkel sõbra rusikate haardes rippudes näeb ta välja nagu Edgar Valteri Krõll - silmad pärani, käed-jalad sorakil. Ja ka teda suudad mõista. Juhtub, siis juhtub. Muigad ja tunned kaasa. Elad kaasa.
Vihjete põhjal võis ju üht-teist kahtlustada. Päris sel kujul mitte. Teise vaatuse lõpul tallist välja jalutades imestan kõige rohkem iseenda üle. Et tunnen seda, mida tunnen.
Üks pilt jäi veel pähe. Too ratas seinal, kuhu lavavalgus etenduse lõppedes kokku koondus.
Väärt valik ja kordaläinud õhtu. :)
No comments:
Post a Comment