Matkajuhina tegin oma plaani kohe alguses teatavaks. Tundsin ise ka, et see pole kõige parem, aga muud ei tulnud pähe. Õnneks sattus gruppi neid, kellel oli TUNDUVALT huvitavam rada pakkuda. Nii äge! Super! Mulle meeldis nii väga, et isegi eksida oli imetore (süüdlast pole vaja kaugelt otsida). :)
Ilm sattus võrratu ja mingil hetkel vedasid sõbrad-rattatuusad meie laialisööstnud matkalised taas ühte karja kokku.
Toredad tõusud ja langused, jõed ja sillad. Ühe silla ees oli mul muidugi kange tahtmine ratturitest, koerast ja kohalikest pilti teha. See lõppes nii, nagu pealkirjas öeldud. Mainimata jäi vaid, et kasutasin ähmiga esirattapidurit ja sooritasin midagi saltolaadset üle rattalenksu.
Noh, olen veidi sinisem. Mis seal ikka. Küll plekid pikapeale roheliseks lähevad. :D
Igatahes nägin muru lähemalt kui teised.
Korra juba rattalt maas, tegin jõest ka pilti. Ilus jõgi oli. :)
Järgmine peatus: Nikerjärve.
Põgusalt vaatasime üle kõik Nelijärve 4 suuremat veesilma.
Purgatsi juures üritasime paika panna, kes on järgmine potsataja, sest 4 meist võis juba sedalaadi saavutusega kiidelda. Paraku tuleb see spontaanselt ikka kõige paremini välja.
Sõitsime. Tont teab kuhu. Selgus, et Ahto teadis ka. :D
Jõudsime Jäneda allikatele.
Paraku jõudis sinna koos meiega terve rongitäis loodushuvilisi.
Taganesime.
"Kellegi ratas on seal!" osutas Kersti puu najal konutavale sõiduriistale. Oli jah meie rühma oma. Tuttav sinine. Kas keegi jäi veel maha? Kummaline. Võis siis mitte. Silmitsesin ratast, mida künkast üles nügisin. Ups. Andsin ruttu omanikule tagasi.
"Miks sa oma kotti õlal ei hoia?" imestas üks kaasreisija, kui 2/3 teest läbitud.
"Ei seisa."
"Pane kaela!"
NII HEA MÕTE! Lihtne ja geniaalne. Elu oli hetkega märksa muretum. :)
Kiikasime ka Kalijärve ja ronisime Linnamäele.
Aitäh! Ime küll, aga taas kord toodi mind eluga metsast tagasi.
Hämmingus ja õnnelik "matkajuht".
:D :D :D
No comments:
Post a Comment