Algas kõik sellest, et pliidi all läks tuli põlema.
Mõtlesin, et teen põnnile midagi toredat.
Pannkooke.
Viiest munast piisab?
Kui tahad vastu ööd külmikut puhastada, varu sinna väga õhukese koorega mune.
Esimesest munast lõin näpud läbi, aga kriiskamise toel sain ta lusikale.
Teine muna lendas kaugemale. Kolmandat ja neljandat ajasin mööda laudlina taga. Uskumatult vilkad!
Noh, ei hullu. Oli veel viies.
Natuke jahu. Piima.
Nägin piima kuupäeva. Valasin kogu paki tühjaks.
Unustasin, et piima on kole sant praadida. Isegi, kui seal sees on pisut muna ja jahu.
Kraapisin selle pannkoogimaitselise asja panni küljest lahti.
Üritasin taignale jahu juurde sõeluda.
Mismoodi???
Kuidas saab ühe käega sõela väristada ja teisega tainast segada?
Naerma ajas.
Teine pannkook tuli pisut parem. Ehk ka sellepärast, et tuli hakkas kustuma. Oleks isegi taldrikule jõudnud, kui maas poleks vedelenud üks neist õnnetutest reklaamlehtedest, millega ma tuld süüdates suitsu lämmatada püüdsin.
Spagaat õnnestus, aga pannkook põgenes ebasoovitavas suunas.
Teate, KUI PIME on pool üheksa puukuuris?
Tõeline vedamine, et saabusin sealt, süles viis halgu ja mitte aiakäru.
Kolmas pannkook... oli oluliselt teistsugusem kui esimene. Teistmoodi veider.
"NEED ongi pannkoogid?" kergitas põnn kööki tulles kulmu, aga otsis kapist taldriku. Sellises kodus harjud igasuguste asjadega harjuma.
No comments:
Post a Comment