Ei midagi hullu. Lapsevanem ema sasis kahekümneliitrised ämbrid käevangu ja rõõmustas, et maja nii kraavi lähedale on ehitatud. Juua see vesi vast väga ei sünni, pestes teeb pruuniks, aga lilled said kastetud ja vetsupott kah.
Küünlavalgusõhtutel sai põnniga ilmaasju arutada. Korralikult välja puhata. Pealambi valgel raamatuid lugeda.
Ajaviiteks joonistas põnn endast autoportree. Pisut pime selleks ju oli...
"Emme! Sarnasus on märgatav! Vähemalt prillid joonistasin õigesse kohta!"
"Sina võtsid mu pliiatsi ära!"
"Mkm."
"Võtsid jah. Sina kirjutasid jõulukaarti."
"Kaardi. Ma kirjutasin ühe kaardi."
"Ma ei öelnudki, et mitu."
"Sa ütlesid: KAARTE!"
"Ei öelnud. Pese kõrvad puhtaks!"
"Ei saa! Vett ei ole!"
"Saad aru, kui ma nüüd lähen vett tassima ja sel ajal tuleb vool tagasi, siis ma olen väga... erutatud."
"Mis sa siis ootasid nii kaua ja kohe ei läinud???"
"Vaata, mis koer tuppa tõi!"
"Käbi??? Veate siia igasugust... Samas. See kõlbab ju kütteks. Ütle, et ta tooks veel!"
"Naabritel veab. Neil on vähemalt patareidega raadio..."
"Tahad, ma laulan sulle?"
Meil siis ikka väga vedas, ainult pool päeva ja siiski oli valge aeg :)
ReplyDelete