Iganenud külgelöömisnipp

Koolitusel Lääne-Virumaa idaservas.

Libistan pilgu üle kaasõppurite. Ühtki tuttavat ei tundu olema. Kõrvaltlaua noorik tekitab hetkeks tunde, et kuskil, kunagi... Aga ei, tal on lihtsalt ühe ühistuprouaga suur sarnasus.

Aga see parempoolne mees meie lauas! Kust ma teda mäletan? Harrastusteatrite riigifestivalilt? Võib küll olla. Püüan meenutada truppe ja etendusi. Neis, mis meenuvad, teda polnud. Järelikult siis ühes meenumatus.

Mis tal tookord seljas võis olla? Äkki see aitab edasi.
Linane särk ja kaabu näiteks? Tundub usutav. Mingi külatükk?
Hääl on sihuke... kandev. Sellega juba laval hätta ei jää.

Küsiks?
No mismoodi.

Vahepeal viivad lektor ja grupitööd mõtte mujale, aga kui silma alla satub, kripeldab endiselt. Aju, aita nüüd ometi! Muidu hakkab too mees tuttav tunduma ainuüksi seetõttu, et olen teda päev otsa jõllitanud.

MÕIS!

Muidugi! Tema on mõisast ja mina mõisast. Mina tema mõisas pole käinud. Järelikult tema käis meil.
Külastajaid pole suvel küll tohutult, aga ega näod meelde jää. Mõni, kellel on sügavam huvi olnud või kes mingi põneva looga lagedale tulnud, võib niiviisi mälusoppi salvestuda küll.

Tonti! Lähen ja küsin. Nagunii imestab juba, miks ma vahin.

Ei ole näitleja. Mõisas ka pole käinud.
Ok. Paras mulle. Vaja ikka inimesi tülitada. Ja kui olekski meie häärberis käinud, mis siis? Oleksin öelnud: "Vaat kui tore! Kahju, et ma sellest midagi ei mäleta." Midagi veel piinlikumat?

Koolitus läheb edasi ja kui õppepäev lõppeb, pole aega kaaslasi vaadata. Võõrustajad on andnud maksimumi. Ausalt, ma ei ole kunagi varem nii suures valikus ja koguses uskumatult häid toite söönud. Meelelahutuseks on meile püütud elus haldjatar. Päeva lõpetuseks korraldatakse veinide degusteerimine...

Nii on uni kerge tulema ja üsna ükskõik, kas ma olen kedagi kuskil kohanud või ei.

Aga hommikul oma kohale istudes kargab esimese asjana kiusav mõte pähe. KUS ma teda näinud olen?

Haa! Mina tegelen turismiga ja tema ka. MESSIL! Loomulikult!
Konkreetset pilti küll silme ette ei kerki, aga... no ei saagi! Seal on ju tohutult rahvast. Kõik püüavad huvitavad ja erilised olla. Ehk oli meie boksist kellegi tuttav?

"Turismimessil! Kindlasti mäletan teid sealt!" ei suuda ma oma rõõmu tagasi hoida. Kõige rohkem rõõmustab, et mul on mälu. Imenatuke, aga on!

Mees raputab pead. "Kas ma teile lihtsalt niisama ei või meeldida?"

Ää. Ee... Päris tore, et kõrvalistuval kolleegil on vaja enne koolituspäeva lõppu lahkuda. Mis siis minagi.

:D :D :D