Katusekarma

Süda kripeldas juba mitu päeva. 
Et kui ma kuuri katust lumest puhtaks ei tee, võib juhtuda, et tuleb suvel uus kuur ehitada.
Samas. Kui ma katuselt alla kukun, pole ehk kuurist lugugi.

Kõrgus ei meeldi mulle kohe mitte üldse. Eriti selline ebaturvaline. Oleme nimelt katusega eakaaslased ja pean tunnistama, et näen temast ikka kordades parem välja.

Aga mõnel päeval tuleb selline vastupandamatu enesehävitustuhin peale.
Täna tuli.

Tsiteerides sõber Alarit: "Ma ikka vahel imestan, et sa veel elus oled..."

Tegelikult valmistusin korralikult.
Ei läinud ekspeditsioonile üksi. Koer jäi alla valvama.
Korra peaaegu katusel, sain aru, et ilma julgestusköieta ma alla tagasi ei roni. Meisterdasin vanast rattalohvist ee... turvaelemendi.

Üleval oli veel hirmsam kui mäletasin. Silmi kinni pigistada ka ei või, jalgealune saab ootamatutes kohtades järsku otsa.

Õnneks olid kuuritaguse männi oksad lumeraskuse all vastu katust vajunud. Lõimusime.

See oli eelmistest kordadest meeles, et mida kuuri hoovipoolsemasse külge, seda kõrgemaks katus läheb. Kuna tänavuse talve briketi ladustasin korterisse, siis teadsin, et jalgade all on 3-4 m tühjust.

Küllap oleksin suurema osa ajast kõhuli katuse külge klammerdunud, aga ettenägelikult riietusin miniseelikusse. See motiveeris püsti seisma (sest paljasääri lume peal  olla on külm...) 

Teisest küljest... jalatsiteks valitud kummikud osutusid ülilibedateks. Iga kord, kui järgmist kühvlitäit räästa suunas tõukasin, sain lapsepõlve üksikuid uisutunde meenutada ja pidurdamistehnikat lihvida.

Töö sai tehtud ainult tänu teadmisele, et seda redelit pidi ma kaks korda tänase päeva jooksul alla ronima EI NÕUSTU.

Naabrinaine üritas mind järgmisele levelile suunata, aga jääb ära. Korrusmaja otsa mina ei roni. Meelitatagu või arbuusiga. :)