Kõne parimale sõbrale

Sõbranna helistas. Veidi enne tööpäeva lõppu.
Kojuminekuks valmistudes avastasin, et telefon on kadunud.
Pole hullu. Mul on teine veel.

Teine telefon on vajalik selleks, et esimene üles leida.
Seepärast on seal vaid paar üksikut hädaabinumbrit. "Mina vä?" "Sina vä?" "Kesse?" jms.
Aga nüüd telefoni otsima!

Hm. Kuskil läheduses pole kuulda.
Ülakorrusel?
Ongi!

Oi! Sõbranna on vahepeal uuesti helistanud! Juhtus midagi või jäi oluline ütlemata?
Üritan tagasi helistada, aga samal hetkel heliseb teine.
Nojah, ta on nagu põnnid. Teab, et mul kaks telefoni on. Et küllap ma ühe lähedusse ikka satun.

"Kuulen!"
Vaikus.

Korraks on väga tobe tunne. Seisan nagu potsataja, kummalgi pool pead telefonist kõrv ja kõrvade vahel mõistmine, et on aset leidnud kerge valestivaatamine ja olen ise nii helistaja kui vastaja. ;)