Rikaste mured

Koolitund.
Mobiilihelin.
Õpetaja põrnitseb mornilt klassi.
"Telefon vaikseks!"

Õpilased tõstavad hämminguga silmad. Keegi ei tunnista helinat omaks.

Kelle oma siis?
Õpetaja?

Kes helistab õpetajale sellisel kellaajal?
Ka õpetaja telefonil ei ole sellist helinat. Õpetaja telefon on üldse hääletu.
Või siiski?
Teades, milleks õpetaja suuteline on. Näiteks mängleva kergusega helinat muutma.

Õpetaja sahmerdab häiritult kotis.
Telefon. Hääletu! Mida oligi tarvis tõestada.
Aga helin ei lakka.
Õpetajale meenub, et tal on veel üks telefon.
Põnniliin.

Piinlik-piinlik.

Leitud.
Hm. Hääletu.
Aga helin kestab.

Üllatus-üllatus! Selgub, et õpetajal on ka kolmas telefon. Väga võõra olemisega.
Selgub, et kolleegi oma.
Lisaks udupäisusele ka kleptomaan?

Igaks juhuks olgu lisatud, et see on ühe hoopis teise maa hoopis teine õpetaja. Ma isegi ei tunne teda. Tema ei tunne mind ka. Ühel päeval. Kui nähud veelgi võimenduvad. 😦