osaline: Tallinn-Porvoo-Loviisa e. Võõrastes kodudes kolamas

Paar päeva varem, kui M ja K parajasti sööklas praadi nautisid, oli tulnud kõne: "Mis te arvate, kui läheks Soome? Reedel."

Nii ruttu ei jõua midagi arvata. Vaatad, kuidas asjad pakitud ja rongi peale saad.
Viimasega läks väga hästi.

Et vajaminevalt vara ühtki rongi ei sõida, mindi õhtul valmis.

"Kus te ööbite? Sadamas? Rongijaamas?"
"Ei, miks! Bussijaamas. Meil on küüneviil..." (edasi läheb tekst ühest omadele tuttavast lavastusest)

H oli uskunud, et K ja M suudavad iseseisvalt õige trolliga Mustamäele sõita. Suutsidki. Kuigi M natuke vaidles.

"Vabandust, et teid sahvrisse magama panen," poetas H, aga see oli igati magamiskõlbulik sahver diivani ja suure aknaga, millest ülejärgmisel hommikul võis tuvisid ja orava trallitamist jälgida. Hetkel oli küll targem magama jääda.

"Ma ei jäänud," tunnistas M hommikul. "Teesklesin magamist."
Kahjuks ei jätkunud sellele suurepärasele näitlejatööle tunnistajaid. Potentsiaalsel publikul oli öörahu.

Hommikul, kui naiskond koos ja autos kohad jagatud, tekkis lühike rahutusperiood. Armatuurlaual lõi särama punane tuli.
"Mida sa tavaliselt sel puhul teed?"
"Selles see häda ongi, et varem pole sellist asja juhtunud!"

Põikasime bensukasse.

Otsiti üles käsiraamat, kus soovitati taolise probleemi korral teenindusse pöörduda, aga meil oli ju laev väljumas.
Õnneks läks korda äratada üks renoospetsialist, kelle juhendamisel jõudis vajalik asi õigesse kohta.
"Rohkem ta mu kõnedele ei vasta," nentis juht.

Laev juba ootas.

Märkasime märke ning vähetuttavaid esemeid ja püüdsime erinevad arusaamised ühtlustada.
"Seal on vets."
"See on lift, M."
"Aga sellega saab sõita vaid mees ja naine paaris."
"Bensukas oli ka märk, kus poiss ja tüdruk hoidsid käest kinni ja sellel oli punane kriips peal."
"Muidugi ei tohi! Käest kinni hoides võib säde tekkida."
"Selle koormarihmaga tõmmatakse autod tormi ajal kinni?"
"See on voolik!"

"Ma ei ole rassist. Mul pole kellegi vastu midagi. Aga eestlased ei ole ju niisugused?" hädaldas M, kui olime aknaaluses lesilas kohad sisse võtnud ja naaberlauda sattus käratsev seltskond, kes meile aeg-ajalt rinnuli selga vajus, meid oma olmeelektroonika juhtmetesse mähkis ja spetsiifiliste toidulõhnadega üle valas.

K üritas toibuda. Hommikuse praemuna ja peekoniga oleks pidanud piirduma. Pealejoodud pool liitrit jogurtit enam makku ei mahtunud, vaid marineeris nüüd ruumikitsikuse tõttu ajusid.

"Inimesele on antud nägemise kaotus, et kompenseerida välimuse kaotust," filosofeeris H.
Kõik tegid kohemaid näo, et neil on mõlemad alles.

Helsingi sadamast välja sõites H ja GPS pisut sõnelesid. H sõna jäi peale ja tundus, et põhjendatult.

Võtsime suuna Porvoo poole ja valisime mitteniikiirtee.
Kui kodumaal kõrguvad raiesmikel oksahunnikud, siis Soomes on lisaks ka kivikuhjatised.

"Kuidas nad küll metsa istutavad? Kirkaga?"
"Puuriga."

Võimalik. Selline väike armas metsaistutuskomplekt: kodanik asfaldipuuriga, kodanik istikuga, kodanik kompostikoti ja labidaga. Kõlab mõistlikult.

Porvoost valisime vana.

K sööstis taimestikku.

M leidis suurepärase teatrikleidi.

K püüdis H-le vihjetega märku anda, et tal on juubel tulekul ja selline tagasihoidlik kivike tagaaeda oleks väga soositud kingitus. H justkui ei võtnud tuld.

Meeliköitev linn, aga Loviisa atraktsioonid ootasid. Tuli minna.

Loviisa pakkus tasuta kohvi ja saia, laulis meile ingise ja soome keeles ja kutsus õhtupoole orelimuusikat kuulama.

Mis kõige vahvam: saime kolada külalislahketes kodudes ja imestada inimeste andekust nende ilmestamisel.

T oli välja kirjutanud kõik sellel päeval avatud majad. H veenis telefoni, et too teed juhataks.

"Me kõnnime külg ees praegu!"

Pildid jooksevad pisut süsteemitult ja läbisegi, nagu kirjud mälestustevood ikka.

"Vaadake, see traktorist naeratas mulle! Valdab müügikunsti. Ma ei mäletagi, millal mulle viimati ühe päeva jooksul kaks korda naeratati ja veel sama inimese poolt!"