18 December, 2017

Sina heldene aeg!

Millised teadmised ja imeline väljendusrikkus!

Mullaorganismid on nt taimed, kõdunenud asjad ja loomad.

Parasiit on kahjur ehk segaja.

Viljavaheldus - igal aastal erinev taim; sümbioos - igal aastal sama taim.

Halduskaart - näitab kõiki kohti kaardil.

Inimkaasleja - inimese kasvatatud.

Aias elutsevad imetajad:

  • lammas, siil ja veel üks lammas
  • metssiga



14 December, 2017

Väga hea uudis

 Hommik läheb pimedamaks ainult 8 minutit. Õhtu enam ei lähe! Viie päeva pärast läheb valgemaks hoopis!

Nii äge! 😍








27 November, 2017

Loodusteadmisi e. Õpetaja on õel!

Tänase tunnikontrolli vastustest sain teada, et

  • kiritigu paljuneb rasedusega;
  • linde peletatakse marjaaiast kassetilindiga; (kirjavigadeta kujul täiesti mõistlik vastus, isegi kui lindilehvimise kõrval mõnd konkreetset muusikapala silmas peeti. "Kasetilindiga" tekitas hetkeks väikese kimbatuse) 😉
  • varblasepoeg toitub läbinäritud marjadest ja ussidest; 🐦
  • talvine lindude toitmine peab olema järjepidev, sest muidu... nad lähevad ära; (mis pole ka üldse vale) 😊
Õige rikkalik ja läbimõeldud menüü kujunes küsimuse "Millega toidetakse siile talvel?" juurde. 😁
Nt kuivatatud putukad (kust sa talvel neid värskeid ikka võtad!
Leidus ka kaks täpsemat vastajat. Üks, kes teadis, millega siilid talvel tegelevad ja teine, kes raske südamega vastamata jättis. 😊
Õpetaja üht eeldatud vastust  - sondiga - ei tulnud. 😁

Postitust aitasid illustreerida noorkunstnikud Romi ja Heleriin.

10 November, 2017

Mida õpid noores eas...

Ma enam nii noor pole.
Ei saa lubada, et eluaeg mäletan.
Pean üles kirjutama.

Kogunenud põllutarkus:

VILJAVAHELDUS
Ühel põllul mitu eri taime.
Põllukultuur viiakse suve jooksul erinevatesse kohtadesse kasvama.

BIOTÕRJE
See ajab putukad eemale.

KEEMILINE TÕRJE
Näiteks, kui sul on porgandi lehtede vahel sääsed, siis see ajab need ära.

MAHEPÕLLUNDUS
Kui sa kasutad sõnnikut ja kohvipaksu.

MAHEPÕLLUNDUSE VÕTTED
Kuhugi vahele külvati mõni sibul.
Putukad väetavad.

LIBLIKÕIELINE TAIM
Neil on liblika moodi.
Taim liblika õiest.
Porgand, kus lehtede vahel on sääsed.

(Assortii kontrolltööde vastustest.)

02 November, 2017

Õhtune vabaõhuüritus suitsuanduriga

Huvitav, kas sellest oleks abi, kui mõni ajudega inimene suust suhu hingamist teeks?

No see teada-tuntud surnud ring: mälutabletid ei aita, sest pole meeles neid võtta.

Otsustasin tagumist tuba kütta. Põnnid tulekul. Aga kui pikalt pole köetud, ei kipu ahi tõmbama. Isegi tuha võtmise ajal köhis suhu.
Tegin akna lahti. See aitab.

Koer oli veel ühe õuetuuri eest maru tänulik, jooksis kõik põõsad jalust maha.
Tühjendasin tuhaämbri ja tõin korvitäie puid.

Esikus märkasin, et eilne kartulikoti teise kohta tõstmine on põrandale mulda tekitanud. Pühkisin ära.
Koer tahtis tuppa.
Kass tahtis õue.
Mina tahtsin süüa.

Vahtisin ohates, kuidas kartulitükid leiges vees suplevad ja pliit vaevaliselt soojeneb.

Meenus, et üks kink on pakkimata.

Huvitav, kas kartuleid peab supi jaoks kindlasti keetma? Kergest kuumutamisest ei piisa?

Orhideel on leht kollaseks läinud. Liigne või vähene kastmine? Lihtsalt sügis?

Ei viitsi täna tagatoa ahju kütta.
Puukorvi võiks ikka sinna viia. Samas. Hingedepäev. Paneks küünla põlema? Kas mul on küünlaid? Kus?

Hm. Elutoas on mingi imelik hääl. Nagu mingi krabin. Nagu baarikapi poolt. Mul ei ole seal ju midagi peale morsiklaaside. Tühi kapp tõmbub janust kokku ja krabiseb?

Ei tule nagu kapist. Nagu kuskilt mujalt tuleks... Sellist krabinat tekitavad maanteel sõitvad autod. HELDUS, MUL OLI KÕIK SEE AEG AKEN PÄRANI???

Seda ma imestasin, miks täna toad soojaks ei lähe. Need ka mitte, mida teine ahi kütab.
Nüüd ei jää midagi muud üle, tuleb see unustatud ahi ka tööle panna.
Panen.

Akna panen ka LÕPUKS OMETI kinni.

Mingil hetkel selgub, et ilmaaegu. Tagatoa uksekardinat kergitades lööb suits rusikaga näkku.
Et siis ikkagi ei hakanud tõmbama.

Avan aknad.
Kõik.
Ah ei. Esiku väiksem aken pole avatav.

Ootan põnevusega, millal suitsuandurid tööle hakkavad.
Unistagu ma edasi.

Mh. Ok, ma olen neid paar korda sussiga visanud, aga praegu võiks olla elu ja surma küsimus!

Koer nõuab õue. Miks ka mitte. Seal ei saa olla külmem kui toas.

Kui pilt veidi selgineb ja arvan juba, et mõne akna võiks koomamale lükata, hakkab sireen huilgama.
Ju siis lihtsalt pikaldane. Perenaisesse.

Saan aparaadi suure surmaga ülevalt kätte, aga too ei mõtlegi vait jääda. Õues lõpuks rahuneb. Jalutame ümber maja ja vaatame, kuidas õhk toas vahetub: soe ja suitsune väljub, külm ja selge siseneb.

Värske õhk pidavat kiiremini soojenema.
Tahaks loota.

09 September, 2017

Päeva lill

"Päevalilled on mu lemmiklilled," õhkas üks tore noormees meie selle sügise esimeses tunnis, kui pilk kalendripildil peatus. "Pean enda omad varsti tuppa tooma, muidu seemned kukuvad välja."
"Minu päevalilled hakkavad alles õitsema," imetlen poisi aednikuõnne.
Sinna see jutt jääb.
Kolm päeva hiljem leiab noormees mu vahetunni ajal üles.
"Kus sul need päevalilled kasvavad?"
Läheb hetk aega, enne kui meenub, millest selline küsimus.
"Kuuri kõrval."
"Ma mõtlen, võib-olla neil on seal vähe valgust."

Oi. Oi, kui armas! Keegi leidis aega, et hoolida mu päevalilledest! Nüüd hakkavad nad kindlasti õitsema. 🌻

02 September, 2017

Sisemonoloogid riidekapi juures

"Viska ära see seelik! See kukub sul puusadelt maha, ise tead ju."
"No, aga... nii ilus värv. Ja ehk ma lähen kunagi paksuks?" 😳

"Neid pükse sa küll iialgi jalga ei pane."
"Aga need on mul ainukesed sellised. Äkki läheb millalgi tarvis."

"Oled sa seda pluusi kunagi kandnud?"
"Hea linane ju. Lõige on ka mõnus. Lihtsalt jubedalt kortsub, sellepärast ei kanna. Ükskord võib-olla vaja sedalaadi üritusele minna..."
"Loomulikult!" 😕

"See džemper on luitunud ja läbipaistev."
"Värviks üle? Õmbleks voodri ala? Hea pikk ju."

"See seelik kortsub ja on sobimatult lühike."
"SEDA EI PUUTU! See on kõige ilusamat värvi üldse. Võib-olla ma meisterdan kunagi sellest midagi. Või jään... lühemaks."

"Sul on terve trobikond mingeid mõttetuid jopesid ja ei ühtegi korralikku."
"Vat saan selle korraliku, siis hakkame neist mingisuguseid välja prakeerima!" 😒

"See sall?"
"Nii heast materjalist. Sissekootud mustriga. Las ta jääb!" 😲

"Kuule, me tulime riidekappi tühjendama ja sa pole veel ÜHTKI eset ära visanud."
"No selle tühja sukkpükste pakendi võib kindlasti. Ja need punased sukkpüksid. Või ei, tegelikult mitte. Neid võib vaja minna. Püsivad jalas küll..."
"...traksidega." 😠
"Näiteks." 😌

27 August, 2017

Tallinn-Porvoo-Loviisa e. Võõrastes kodudes kolamas

Paar päeva varem, kui M ja K parajasti sööklas praadi nautisid, oli tulnud kõne: "Mis te arvate, kui läheks Soome? Reedel."

Nii ruttu ei jõua midagi arvata. Vaatad, kuidas asjad pakitud ja rongi peale saad.
Viimasega läks väga hästi.
Et vajaminevalt vara ühtki rongi ei sõida, mindi õhtul valmis.
"Kus te ööbite? Sadamas? Rongijaamas?"
"Ei, miks! Bussijaamas. Meil on küüneviil..." (edasi läheb tekst ühest omadele tuttavast lavastusest)
H oli uskunud, et K ja M suudavad iseseisvalt õige trolliga Mustamäele sõita. Suutsidki. Kuigi M natuke vaidles.

"Vabandust, et teid sahvrisse magama panen," poetas H, aga see oli igati magamiskõlbulik sahver diivani ja suure aknaga, millest ülejärgmisel hommikul võis tuvisid ja orava trallitamist jälgida. Hetkel oli küll targem magama jääda.

"Ma ei jäänud," tunnistas M hommikul. "Teesklesin magamist."
Kahjuks ei jätkunud sellele suurepärasele näitlejatööle tunnistajaid. Potentsiaalsel publikul oli öörahu.

Hommikul, kui naiskond koos ja autos kohad jagatud, tekkis lühike rahutusperiood. Armatuurlaual lõi särama punane tuli.
"Mida sa tavaliselt sel puhul teed?"
"Selles see häda ongi, et varem pole sellist asja juhtunud!"

Põikasime bensukasse.

Otsiti üles käsiraamat, kus soovitati taolise probleemi korral teenindusse pöörduda, aga meil oli ju laev väljumas.
Õnneks läks korda äratada üks renoospetsialist, kelle juhendamisel jõudis vajalik asi õigesse kohta.
"Rohkem ta mu kõnedele ei vasta," nentis juht.

Laev juba ootas.

Märkasime märke ning vähetuttavaid esemeid ja püüdsime erinevad arusaamised ühtlustada.
"Seal on vets."
"See on lift, M."
"Aga sellega saab sõita vaid mees ja naine paaris."
"Bensukas oli ka märk, kus poiss ja tüdruk hoidsid käest kinni ja sellel oli punane kriips peal."
"Muidugi ei tohi! Käest kinni hoides võib säde tekkida."
"Selle koormarihmaga tõmmatakse autod tormi ajal kinni?"
"See on voolik!"

"Ma ei ole rassist. Mul pole kellegi vastu midagi. Aga eestlased ei ole ju niisugused?" hädaldas M, kui olime aknaaluses lesilas kohad sisse võtnud ja naaberlauda sattus käratsev seltskond, kes meile aeg-ajalt rinnuli selga vajus, meid oma olmeelektroonika juhtmetesse mähkis ja spetsiifiliste toidulõhnadega üle valas.
K üritas toibuda. Hommikuse praemuna ja peekoniga oleks pidanud piirduma. Pealejoodud pool liitrit jogurtit enam makku ei mahtunud, vaid marineeris nüüd ruumikitsikuse tõttu ajusid.

"Inimesele on antud nägemise kaotus, et kompenseerida välimuse kaotust," filosofeeris H.
Kõik tegid kohemaid näo, et neil on mõlemad alles.

Helsingi sadamast välja sõites H ja GPS pisut sõnelesid. H sõna jäi peale ja tundus, et põhjendatult.

Võtsime suuna Porvoo poole ja valisime mitteniikiirtee.
Kui kodumaal kõrguvad raiesmikel oksahunnikud, siis Soomes on lisaks ka kivikuhjatised.
"Kuidas nad küll metsa istutavad? Kirkaga?"
"Puuriga."

Võimalik. Selline väike armas metsaistutuskomplekt: kodanik asfaldipuuriga, kodanik istikuga, kodanik kompostikoti ja labidaga. Kõlab mõistlikult.

Porvoost valisime vana.
K sööstis taimestikku.
 M leidis suurepärase teatrikleidi.
K püüdis H-le vihjetega märku anda, et tal on juubel tulekul ja selline tagasihoidlik kivike tagaaeda oleks väga soositud kingitus. H justkui ei võtnud tuld.
Meeliköitev linn, aga Loviisa atraktsioonid ootasid. Tuli minna.
Loviisa pakkus tasuta kohvi ja saia, laulis meile ingise ja soome keeles ja kutsus õhtupoole orelimuusikat kuulama.
Mis kõige vahvam: saime kolada külalislahketes kodudes ja imestada inimeste andekust nende ilmestamisel.
T oli välja kirjutanud kõik sellel päeval avatud majad. H veenis telefoni, et too teed juhataks.
"Me kõnnime külg ees praegu!"
Pildid jooksevad pisut süsteemitult ja läbisegi, nagu kirjud mälestustevood ikka.
 "Vaadake, see traktorist naeratas mulle! Valdab müügikunsti. Ma ei mäletagi, millal mulle viimati ühe päeva jooksul kaks korda naeratati ja veel sama inimese poolt!"


 "Oi! Sellest peab küll pilti tegema! Very finnish!"
Hooned seest ja väljast, küpsetuslõhnad, sõbralik  pererahvas ja lummavad perekoerad... Mõnus!
 
Uskumatu, et midagi sellist korraldatakse! Väga äge!
Häbematult kiirelt lippas aeg.
Viimasele laevale.
Kõrvallauda sattusid näljased ja väga veidraid ning valjuhäälseid leivajutte rääkivad kalevipojad. Kel õnnestus, uinus enne neid lugusid.
Tallinnas.
 M ja K kasutavad veelkord H sahvrimugavusi. Täna M ei teeskle. 😛