Päris unenäod

Minu toas oli neli ehitud jõulukuuske ja tohutult pesu nööridel rippumas (aga selga panna polnud midagi). Köök oli täis kasse, kes öösel lahtiununenud uksest sisse pääsesid. Riideid otsides jäin bussist maha ja hakkasin jalgsi läbi raba tööle ruttama (kuigi pakuti autoga viimist). Jõudsin väga valesse asulasse, tee ääres põles maja, aga ma ei saanud helistada, sest taskud olid täis katkiseid telefone ja pulte. Vale asula (Ambla?) tänava äärtes seisid inimesed. Korraga hakkas vastasseisjate taguse kivimaja kõrge sein pragunema ja langes neile peale. Inimesed karjusid, kaevati ohvreid välja (mina muudkui üritasin helistada, peamiselt töö juurde, et ma esimesse tundi ei jõua), aga siis kerkis sein jälle üles. Kannatanud ajasid end püsti ja jalutasid minema. Juht, kes oli mulle kodu juures küüti pakkunud, jõudis jalgsi kohale. Auto olla avariisse sattunud. Nüüd oli võimalus telefoni laenata, aga ühtegi numbrit ei meenunud. Välja mõeldud numbrilt vastas keegi soomlane ja hakkas lobisema, aga ma ei saanud midagi aru. Müüri kohta imestasin, aga inimesed tänaval jäid rahulikuks. Müüdi järgi pidada kuue (või kaheksa?) päeva pärast sama korduma ja siis on korras. Kõige selle kaose juures valitses  rahulik ja pingeta meeleolu. Isegi karjuti kuidagi... sümboolselt. Hakkasin just tööle jõudma, kui äratus helises. Toas polnud ühtegi jõulupuud, aknalaual õitses meetrine daalia. Kas see on nüüd päriselt?