Valisime seekord mereääre. Et oleks õhku ja avarust.
Eelarvamusi jagus kuhjaga:
- liiva sees on raske käia,
- mõne päeva pärast on merekohinast kopp ees,
- K tutikad matkajalatsid hakkavad esimese kilomeetri juures hõõruma,
- parmud ja sääsed võtavad eluisu ära,
- üksluine maastik muutub tüütuks,
- sureme nälga, sest poode on hõredalt... jne jne jne.
Pidasime korralikult plaani, kes mida kaasa võtab ja mida maha jätta. ( Siit näiteks H hilisem igapäevane ohe: "Miks ma ometi soovitasin sul gaasisüütajast loobuda!")
Viimasel õhtul asju pakkides ahastas E, et see on ta elu teine matk ja kindlasti jääb midagi olulist maha.
K seevastu kelkis, et istub juba tükk aega, matkakott seljas ja vaatab telerist(!!!) "Tondipüüdjaid".
Toimiv telekas oli K matka üks olulisemaid eeldusi, sest vastasel korral poleks ta suutnud ema koduhoidjaks meelitada. Äsja olevat alanud ...ee..."Kirgede tormi"(?) uued osad.
"Hommikul avastan nagunii, et tulin bussijaama toatuhvlites," lohutas K pakkivaid matkakaaslasi.
Hommikul, umbes 5 minutit pärast väljasõitu, kostub K suust hala ja sajatusi.
"Mis on?"
"Vaata, mis mul jalas on!!!"
Õnneks pole kodu veel väga kaugel ja K jõuab esikust matkatossud haarata.
Väikesele ajaraiskamisele vaatamata on K Tallinna Bussijaamas vähemalt pool tundi enne teisi, laseb koti selga aidata, pingutab, et ise samal ajal mitte selili kukkuda, lehvitab rõõmsalt kodustele ja seab sammud ooteruumi. Nähes Riia bussi peatumiskohas kaht sama veidra välimusega tegelast kui ta ise, tuiskab nende juurde. Need jõuavad õnneks enne silmapiirilt kaduda, sest kulub veel kümmekond minutit, enne kui õiged kaaslased välja ilmuvad, igati viisaka ja värske väljanägemisega.
E ja H jätavad K ihuüksi bussi teise korruse lõppu ja võtavad ise eespool istet. Uni ei tule, K naudib vaadet, mis on valdavalt täidetud põldude ja sookurgedega.
Pärnus on pikem peatus. H tuleb usutlema, kas K kuulis kah, et buss sõidab Riiga neli ja pool tundi. See olevat märksa rohkem, kui pileti peal lubatud.
K kuulis 3 ja 30.
"Väga hea, muidu me jääme teisest bussist maha."
Korraga kummardub K kohale kena viisakas noormees, kes kerges prantsusemaitselises inglise keeles teatab, et tal on koht 40, aga K võib ka akna pool istuda.
Pakkumine on ahvatlev, kahjuks istub K kohal 44 ja on sunnitud reisi lõpuni üksi hakkama saama.
K kahtustab, et bussis võib olla WiFi. Hea võimalus maailmaga suhelda. Aga telefoni kasutamine raiskab akut. K kahtlustab, et bussis on võimalik akut laadida. Nüüd et kuidas? Juhe on K-l olemas. Aga pistikupesa? K kahtlustab, et laadimine on kuidagi seotud ekraaniga tema nina ees. Kindlasti on vajalik mingi hoopis teistsugune juhe, millest K kuulnudki pole ja kindlasti tuleb see kuidagi ekraaniga ühendada. Seal kutsutakse juba Tallinnast alates: "Kosnis ekrana!", menjuu pakub bojevikke, prikljutšenjasid ja multfilme, aga kindlasti suudaks K valida midagi, mida viisakas reisija ei valiks.
K suunab häbelikult pilgu maha. Kohe nii sügavale maha, et märkab pingi alla peidetud klassikalisi laadimispesasid. K ise avastas! K lülitab suurest õnnest telefoni tööle.
"Sinul oli vaja laadida?" tuleb kohe varsti kõne bussi esiotsast.
"Jaa! Juba laen," vastab K võimalikult ükskõiksel toonil.
"Kasutad akupanka?"
H ja E andsid Tallinnas K-le ühe sellenimelise vidina, aga jee ta teab, kuidas see töötab.
"Ei. Laadijaga." (Pange tähele, hääl endiselt vaoshoitud!)
"Leidsid??? Me alles nüüd!"
Sookured akna taga vahetatakse märkamatult ümber valgeteks toonekurgedeks.
Lätis.
Enne Riiat on selge, et kuulis K, mis ta kuulis, õigeks ajaks me kohale ei jõua. Kui, siis millimeetri pealt.
"Sina, K, jooksed peatusesse nr 3 ja viskud Liepaja bussi ette, meie E-ga üritame kotid kätte saada," jagab H korraldusi. Viimased kilomeetrid istub ta peaaegu et jalad ukse vahel, valmis startima.
K pole liitülesannete sooritamises kuigi osav, pealegi pole tal aimugi, kuhupoole joosta, aga sõbrad näitavad suuna kätte, buss seisab veel ees ja K sööstab.
K jõuab isegi veel ühe sööstu teha, sest sõbrad on tema koti küljest veepudeli ära kaotanud ja too seisab Riia bussi taga, üksik ning heitunud.
H paistab kotikuhila alt vaevu välja.
E on matkaks ettevalmistusi teinud. Ostis uued saapad ja jope.
Ka K-l on uued saapad (hea, et meenus kaasa võtta!) Väga uued saapad. Põõnev.
"Mul on ka tuttuus matkamantel," rõõmustab K. "Ma linnas seda hea meelega selga ei paneks."
K kodus proovis ja nägi välja nagu Lääne Kaluri reklaaminägu.
E ja H uurivad ilmaennustust. Päev tõotab tulla paras (16-18 kraadi). Öö minevat jahedaks.
K muutub murelikuks. Ka magamiskott on uus. Aga õhuke. Ehk peaks Liepajast jupi katteloori toeks ostma?
"Pole midagi, paned kõik oma imelikud riided selga," lohutab H.
"Kui vaja, kaevan end rannas liiva sisse. Teen pea jaoks telgi põhja augu," otsustab K. Siis ei pääse külm ega sääsed ligi.
Liepaja bussis on reisijaid rohkem kui istekohti. K-l on targu kaks kohta varutud. Valib endale meeldivaima pinginaabri ja koputab õlale. Valitu on rõõmus, valijal kah tuju parem.
"Veega tekib probleem," ennustab H.
"Vihma lubas ju?" lohutab K.
"Sul veekoguja on?"
"Mul on vihmamantel."
"Laotad laiali? Ühest varrukast tuleb tee- ja teisest pudruvett?"
"K, kas sul peavalurohtu on kaasas?" uurivad hädalised.
"Ma ei mäleta, mis see oli, mille kotti pistsin. Analgiin või aspiriin."
"Aspiriin on hea. Parandab pohmelli."
"Mis plaanid teil on???"
"Meil? Meil ei ole aspiriini kaasas."
"Vaadake! Mahajäetud maja!" osutab E bussi küljeaknast. "Mere ääres võiks ka olla. Saab vihmavarju minna."
"Millalgi tuleb ju põnevamaid asju ka," teab H.
"Jaa! Mingi sõjaväeosa. Midagi ei tohtinud korjata. Merevaigu moodi. Mingid tuumajäätmed."
K-l hakkab kuulates matkavaimustus raugema.
"Ma nagunii lähen pärast koju nendega, kott täis."
"Kahe päeva pärast peaks olema mere ääres üks asula, aga ma ei näinud teed sinna," räägib H. "Samas, mis mõte on ehitada mere äärde linn, kui sinna teed ei vii?"
E märkab nurmel põhjapõtru. Nood osutuvad siiski piimapõtradeks.
Tasapisi hakkame Liepajasse jõudma. No ei ole ilus vaade. Just nagu mingi tööstus, mitte kõige elusam. Bussijaamal pole viga,
aga kui H juhib meid kaardi järgi aina trööstitumasse kanti, tekib hirm, et varsti antakse kuskil kangialuses kangiga pähe.
 |
| H: "Ostsid küll uue koti, aga ikka pole kasu. Nojah, mis ma ise praegu parem olen." |
H palub, et K võtaks ta seljakotist päikesepaneeli laadima. "Kuskil siin peab olema."
"Siin on pissitud," kurdab K ja kibeleb edasi liikuma.
H silmad jooksevad vett.
E kahetseb, et me trammiga ei läinud.
Siis ilmuvad kassid. Jõuame neid Liepajas kümnete viisi kohata. Üks lahjem ja sõbralikum kui teine.
"Mul on sõber, kellega vahel käin reisimas. Ta on suur kassifanatt, iga kord ostab kassikonservi ja jagab seda kodututele," jutustab E.
"Vaesed kodutud," ohkab H.
Külastame apteeki, linnaserva hulgipoodi ja võtame suuna mere poole. Ilusamaks ei lähe. Mitu päeva hiljem linna kohta infot ja pilte leides avastame, et Liepaja on tegelikult väga ilus linn. Järelikult peab kunagi uuesti ja õigesse linnaossa minema.
Meile avanevad umbes sellised vaated:
Majad muutuvad justkui aina koledamaks. Korraga kumab tänavaotsast kuldset valgust. Katedraal!
Tormame asja uurima.
"Kaugelt paistis nii suur," on H hämmingus. "Lähedalt vaadates polegi teist. Mitte kuskil ei ole."
On siiski.
Ilus ja suurejooneline. K mähib rätiku ümber pea ja sukeldub pühakoja sisemusse. Sees toimub jumalateenistus. Väljumine oleks piinlik. K jääb kauaks. H ja E laenavad räti (see on suur, jätkub mõlemale), aga uurivad toimuvat vaid läbi ukseklaasi.
Liigume randa.
Vau.
Vauvauvauvau!
Võimaš!
Muul. Suur muul. Palju muuli.
Rannakohvik. Lohistame end kohale.
Korraldame piduliku hüvastijätu tsivilisatsiooniga. Kohv ja kook.
Viisakas käimla.
"Teie ei osanud ust kinni panna?" naaseb E itsitades. "Ma seisin üldse vale ukse taga."
Mõistame. Ka meid viisid hetkeks segadusse need kaks noolt, mis vasakult ja paremalt vetsu esiküljel asuva ukse poole juhatasid. Asutusse pääses nimelt tagant. Aga me ei seisnud tolle esiukse juures kuigi kaua, vähemalt salgasime selle maha. 😆
Lohistame jalgu läbi liiva. Pikk päev on oma töö teinud. Jõuame ära näha mõned merrevajunud sõjaehitised, siis valime endile rannas mõnusa ööbimiskoha.
Romantiline loojang uudishimuliku rebasekutsika ja praeleivast unistava E-ga.
No comments:
Post a Comment