5. päev. Saunags-Uši

Kolmapäev, 29. juuli.

Öised seiklused on unustatud, taevas selge.

R on vahepeal teiste teadmata Eestis käinud. Vähemalt mobiilisõnumid nii väidavad.

Vihm on ranna kenasti siledaks "asfalteerinud". Keha hakkab telgiöödega harjuma, olemine värske, tuju hea.

Merre suubuvaid jõekesi on tore vaadata, aga need kipuvad kõik olema mitte hüppajate, vaid kahlajate rühma esindajatele. Nii et kui oled just viimse kui liivakübeme jalgade küljest maha pühkinud ning puhastes sokkides varbad jalanõudesse susanud, ta tuleb. See järjekordne ilus, aga tülikas vonklev veesaba.

K, kes seepärast eelistabki rohkem paljajalu käimist, on kiusatusse langenud ning tossud jalga toppinud. Vahetult enne jõge. 😒

K EI TAHA jälle jalgu lahti võtta. Ennemini võivad käed märjaks saada. K palub R-il aidata "käru" teha. R ei aita. 

Täna on lootust ajada varbad ninna. 

Kolka ninasse.

Kui teaks, et see avar imeline rand saab seal läbi, viivitaks minekuga.

K ja H on mere-eufooriast natuke pilves. Näevad eemal merepiiril kaamelikaravane ja palmisalusid.

"Konteinerlaev," manitseb R nad maa peale tagasi.

H jääb maha. Kaugele. Pärast räägib valitud seltskonnale, kuidas ta rannal hullas ja vallatut valget purje püüdis.

Kolka. Uskumatu, kui palju imelisi mälestusi otsib mälusoppidest välja rand, kus sa kunagi varem käinud pole! H ja K näevad vaatlustorni ja "tormavad ummisjalu" seda vallutama. Alla minnes meenub K-le see mänguasi, kus kloun või ahv redelist alla koliseb. Arvatavasti meenub see mänguasi kõigile neile, kes K-d tornist alla tulemas näevad.

Nüüd on R-i kord kohalike vaatamisväärsustega tutvuma "lipata". Võib peaaegu väita, et ta kaob tundideks. 😄

Kolka nina.

Läänemeri ja Riia laht löövad käsi kokku.

Kohe, kui varbad paremale keeratud, muutub rand. Kitsaks ja risti-rästi puid täis langenuks.

'

Iga puu peal turnib inimene. Korraks tekib väike pettumus, aga see läheb õige ruttu üle, kui algab "troopikarand". Kahjutunde klomp jääb siiski Kura kurku. 

Kolka poe juures peetakse lõunapaus. Pisut piinlik on. Võetakse vist selle onu pink ära, kes ostjatelt raha käib nuiamas. 

Üle tee asub kalalett. Valime lesta ja tuulehaugi. 

Et kohalikele meelelahutust pakkuda, korraldavad H ja K jooksuvõistluse. Ise korraldavad, ise võistlevad. Oleks tigu ka võistlemas, jääks H ja K temast kaugele maha, nüüd on aga võistlus suhteliselt tasavägine.

Korraks tekib tuulepuhang, mis rajakaardid ja veepudelid laiali pillutab. R ei suuda vastu panna ja liitub kah jooksumänguga.

Kõhud korralikult täis, leiab H kohviku. Õigemini bensukalaadse toote. H ei taha sealt peaaegu midagi, ainult hiljem kahetseb mõnel korral, et väike roosa vihmavari ostmata jäi. K saab peavõru, millest ta kogu retke vältel puudust on tundnud ja mis, nagu selgub, tema väljanägemist sugugi ei paranda, veel leiab ta toreda rohelise pastaka tagavaraks ja natuke kohalikku keraamikat. 

K-le väga meeldib Kolka küla. Mingit kolka tunnet küll ei jää. Ilus puhas, arenemas.

Tagasi rannas ja sadamaehitisi silmitsedes, kuuleb empaatiline H hädakisa ja tormab lahingusse. Keegi kajaka- või varesekutsikas on vaenlase sihtmärgiks sattunud ja omad püüavad õnnetust ära hoida. H lööb korra majja.

Telgime Uši küla rannas. Küla on väike ja rand on ahtake. Aga sinna mahub madu. 😆🐍

K palub, et vaskussikene ööbiks mujal kui tema telgi all, aga too hoiab kangekaelselt kurssi telgil. K-l pole midagi sisalike vastu, aga ta kardab neid kogemata laiaks magada. H tuleb, sosistab tegelasele midagi kõrva ja kaob temaga eemale puude vahele.

Kui eelnenud kilomeetritel laiutasid rannas justkui spetsiaalsed telgitaskud, siis nüüd on randa just nii palju kui on. K peab merega väiksed kõnelused ja uskumatu, aga meri võtab teda kuulda. Ei ole hommikul vesi lõuani.

"Siis tuli K ja ütles: "Siia sündigu piir! Ja meri kuulis seda ning piir sündis,"" ei jõua H hiljem ära imestada.

Tuduaeg.