osaline: 7. päev. Pūrciems-Vecmuiža

Reede, 31. juuli.

See Vecmuisas on puhketalu, mitte küla nimi. Aga sellest edaspidi.

Purciemsis (ciems tähendab küla, K püüab jälle mõned uued sõnad õppida) ollakse küll vara ärkvel, aga minekuga ei kiirustata, sest kümnest peaks vihm üle jääma. No enam-vähem peetakse lubadusest kinni.

Kroonik K naudib. Tal on savi, kas hiljem aruannet koostades jätkub pilte ja tekstiainest. Päevad kihutavad nii kiirel tempol, et kui on meri, siis tuleb seda nautida. Märkmik jääb kotti ja mobiil väljalülitatuks.

Päike valdavalt paistab, aga tuul on tugev ja jahe. K otsib kotist dressikat, aga kätte jääb sooja pesu ülemine osa. Sobib. Ei ole roosa ja pitsidega, täitsa viisakas pluus.

R pühendus õhtul pesu pesemisele. Mõistagi ei kuivanud see ära ja on nüüd koti külge riputatud. Matkaelu lahutamatu osa.

Umbes 5 km käidud, avastab H, et 1,5 km pärast peaks olema söögikoht ja mitte niisama söökla, vaid restoran. Tundub liiga ruttu, aga kuna hommikul ilma paranemist oodates aega raisati, siis kellaaja poolest isegi võiks süüa.

Nii me kohale jalutamegi: pikas soojas pesus, ihupesu koti küljes kuivamas.

"Meenutan endale natuke seda jahimeest "Noorest pensionärist", kui sinna restosse lähen," muigab H.

H uurib menüüd ja otsustab, et makarone me sööme niigi igal õhtul ning tellib... nuudlid. Need on küll vist riisinuudlid.

K vaatab menüüs hinda salati taga ja ennustab, et salat tuuakse kohvitassis. Ei tooda. Korralikul suurel taldrikul saabub tema roog. 😆

Kuna võib arvata, et salatikogus pole ülearu suur, tellib K struudli. Austria reisi maitseelamuse mälestuseks.

"Apple strudle and apelsinovõi sok," teatab ta pidulikult kelnerile, kes selle nii ka kirja paneb.

Oi, see struudel maitseb taevalikult. R-ile ja H-le piisab ainult visuaalist, kui nad hakkavad kah struudlit tahtma. Nende soov täitub.

Toit on väga maitsev, aga sellist vaimustust, nagu Melnsilsis, K-s ei teki.

"Mina olen tänulik igaühele, kes meid välja ei aja," leiab H. Mis tuletab meile taas meie välimust meelde.

Õhtustada plaanime Rojas. Või vähemalt käia seal poes.

Randa tekib pilliroopuhmaid, linde näeb üha arvukamalt. Eriti toredad on need tillukesed tegelased, kes üksi või kambakesi mööda randa vudivad ja liiva-augukestest söögipoolist välja "õmblevad". Nokake toksib tihedalt ja kiiresti, siis vurrrr lendu, natuke maad edasi ja jälle läheb õmblemiseks.

Enne Rojat tekib meil probleem. Probleem tahab, et me täna öösel jälle katuse all ööbiksime. Peale mitmeid ebaõnnestunud katseid (reedeõhtu ju), leiab H Vecmuiža. Ka nemad ütlevad esimese hooga ei, aga siis mõtlevad natuke ja lubavad meid paigutada mingisse vanasse majja.

"Tundus, et toru otsas oli Inimene," heldib H.

Öömaja suhtes ta kuigi optimistlik pole.

"Mingi vana haisev sara," ennustab ta.

Hinna järgi on raske midagi arvata. Võib minna kuidas iganes.

Rojas pole mahti väga ringi vaadata, kuigi tundub põnev koht.

Pajaroad on otsakorral, aga kohalikus kaubandusvõrgus neid ei kohta. (Muide, H, K käis koju jõudes paaris päris arvestatava suurusega asula poes ja seal ka ei olnud, nii et ei kritiseeri!)

Ruuporitest kostab hääli. Mingid võistlused. Rahvas on teel staadionile. Ime siis, et ööbimiskohti ei jagunud.

Rand muutub kitsaks ja kiviseks, vahepeal valime kõndimiseks rannamaantee.

Mõnisada meetrit enne Vecmuižat on aiaga piiratud telkimisala. Vetsu ei paista. Veekraan ehk on kuskil. Silma ei jää. H on korraks kahe vahel, kas minna edasi või jääda, aga K EI TAHA aeda, K on valmis puukuuris magama.

Kardetud puukuur osutub avaraks romantiliseks aidatoaks. H küsib kaks korda hinna üle. Perenaine arvab kindlasti juba, et peame kalliks, aga meie ei suuda kõrvu uskuda. Selline hind kolme eest kokku? Mitte ühe inimese koht?