9. päev. Mērsrags- Engure

 Pühapäev, 2. august.

Ilm on ilus, aga siinne rand sobib paremini lindudele (neid on kuhjaga). Veidi käidud, muutub jalgealune sopaseks, siis hakkab laiutama roostik ja meid suunatakse heinamaale. Et tempot hoida, ergutavad raja ääres sääsed-parmud. 

H astub esireas ja on jutusoonele sattunud. Taga aga pöördub matkajate poole keegi kohalik, kes tahab teada, kust kuhu ja kui kaua. Kuna H kõnetajat ei märka, marsib ta uhkes üksinduses ja saab kõik tõestisündinud lood ning värskemad anekdoodid ära rääkida, ilma et keegi vahele segaks.

Päris õige kämpingu asukoht oli vist hoopis Pekrags. Mersragsi jõutakse nüüd. Matkajad ajavad närviliselt putukaid eemale ja imestavad kohalike üle, kes on kõige pinisevamasse sääsevõpsikusse pühapäeva nautima tulnud ning oma toolidel päikest näkku lasevad.

Ka siinses poes pole pajarooga (huvitav, millal me seda veel valmistaks, kui viimasel ajal pidevalt väljas sööme?) Muidugi oleks narr nii kerge kotiga koju minna, mida inimesed meist arvavad.

Vett ei tassi me ammu juba üle liitri kaasas. Kivide kogumisest oleme suutnud hoiduda (see on hea, sest kivid on siin kole suured).

Istume poe juures pingil ja sööme kohukesi-saiakesi. Kes mida. K viib püüdlikult kõik liigse eemale prügikasti. Korjab maastki paar silma riivavat sodi ja pistab kasti nii, et need kohe jälle välja ei lendaks.

"Sul kukkus midagi!" hõikab H eemalt. K vaatab imestades ringi. Justkui miski pole kastist välja lennanud. Võtab igaks juhuks koristamise suuremalt ette. Nii! Nüüd ei tohiks H-l küll etteheiteid olla.

"Sul kukkus siin pingi juures midagi," täpsustab H. 

Ahah. Veepudel. 😏

H käib huvi pärast ka teises poes, aga ei midagi. Või siiski. H teeb midagi enneolematut: ostab sääsetõrjevahendit. 

Seame sammud üle silla.

Meie ees kõnnib tüdrukutepaar. Kott seljas veidi suurem kui ranits. Nõõõrk!

Tõmbame pika sammuga mööda.

"Nüüd nad ootavad, et me ees ära läheks."

"Ehk lähevad randa?"

"Selliste kottidega?"

"No aga kui neil on seal mitme käigu kostüümid..."

"Kõlarid..."

"Ei, neid me oleks juba kuulnud."

K märkab eemal Kristjan Jaagu kuju. Vau, too tubli mees pole sugugi ainult Riiaga piirdunud!

"Lähme Riiga! Ega me kehvemad ole!"

H aga teab, et see on hoopis Oskars, kaluri poeg. H-l läks uni ära, uuris.

Jõuame mustikametsa ja muinasjutumäele. H teab kohalikust ajaloost ja legendidest kõike. 

"Ehk need tüdrukud kottidega saadeti kodust hoopis mustikale? Ämbritega oli häbi tulla, ämbrid on kotis?"

Korraks unub endal ka, miks me siin oleme. Mustikad. Palju mustikaid. Topime joogipudelid täis. Kott on tegelikult ju 70-liitrine. Kui asjad näiteks magamiskotti pakkida?🍇

Täitsa pikk ja mõnus metsatee. Ainult hambad on sinised ja sellise käega väga kellegi nina ees ei vehiks. 

Rand. 

Jälle metsatee. Meie ees astuvad isa ja ema kolme lapsega. Jõuame neile tasapisi kannule, siis jääme jälle pisut maha, sest perekond tõstab tempot.

"Tuled perega metsa jalutama ja nüüd jookse nagu segane, lapsed kukil, kaks hullu turisti sabas."

Berzciemsis teeme kohvikupeatuse. Enne võiks poest läbi käia... H arvab, et tegelikult pole see mingi maa pärast tagasi põigata. K on poeskäigu vastu. Meil on endiselt pool leiba, konserv ning pudruhelbed varuks. K-le meeldib kerge kott ja võimalus vähem süüa.

Õnneks pole rannakohviku heeringaports ülearu suur. Magustoiduks pakutakse vaadet luikedele, haigrutele ja kahele pensionärile, kes lindudele külje alla üritavad pugeda.

Huvitav, mis teema sellega on? Nii kui koti seljast maha ajad, jalad enam ei liigu. Ukerdame abitult ja kaua hädavajalikke toimetusi tehes (nina puuderdamine, arve tasumine). Siis tõstad koti turjale ja kohe hakkab jälle kõnnimehhanism tööle.

Rand ja kõrkjad. Rand ja kivid. Rand ja liiv. Rand ja paadid.

Rand ja ...tuhanded kormoranid, sekka luiki ja haigruid.

Hommikune teekond ei olnud mõnus, aga nüüd tuleb tasapisi kurbdus peale. K on ise süüdi. K on see, kes tahab kangesti 4. augustil kontserdile jõuda. Nüüd on H nagu üleskeeratud mänguasi ja keksib ees minna, nii et järele ei jõua.

Abragciemsi kandis otsustame, et kui juba, siis juba. Läheme lõpuni. Lõpp on Engures ja kuigi telkimine on tore, siis linna minekuks võiks end natuke sättida. Sättimine tähendab maja. Me ei ole nõudlikud. Ühiselamu, mida rajatutvustus pakub, võiks täitsa sobida.

Ütlevad, et ei saa.

No võtame siis järgmise. "Villa Elisabete". Kõlab nagu matkamaja, eks? 😄

H arvab, et nimi ei tähenda midagi ja see võib olla, mis iganes. Nad on meid lahkelt vastu võtmas. Aga kus me hetkel asume? Ee... et see kohanimi tuleks nüüd (ilma eelneva harjutamiseta) välja hääldada? 😂

Nagu kiuste, läheb rand ilusaks.

Lisandub aina uusi vaatamisväärsusi

ja atraktsioone.

Et oleks ikka võimalikult rohkem kahju lõpetada.

Jälle jõuame rannast metsateele. Jälle meeldetuletused, millest ilma jääme: 

Villa ongi villa.

Onu on meid kenasti oodanud. Palub registreerumise ajaks lahkelt koti seljast võtta ja lubab selle ise tuppa viia.

"Mis te sellega veate? Kive???" imestab ta, kui tal kotti haarates pigem jalad kerkima kipuvad.

Misasja! Meil on seljakotid juba nii kerged, et piinlik lausa.

Onu ütleb, et üle tänava kohvik on kümneni lahti, aga taas selline lugu, et jalad ei liigu. Kulgeme kuidagi kohale.

K-l on suurepärane video H kulgemisest, aga ta hoiab seda reservis. Kui sõpra on kunagi mingil põhjusel mõjutada vaja. 😋

"See tagumine sein jätab mulje, et ongi kivist.

Ja siis pannakse sulle lauale tükk seda plaati, et sa kindlasti nii ei arvaks," muigab H.

Aga toit on hea. Seenene. Või juustune. Kuidas kellelgi.

K leiab, et on puhtaks pesnud täiesti valed riided. Ses mõttes, et selga ta neid nagunii panna ei kavatse, need on küll kuivatatud, aga rändavad kodus koos teistega masinasse. 

Öörahu võiks olla kiire tulema, aga K jalad kisuvad krampi. Ju mõistavad nemadki, et rannalõbud said selleks korraks läbi.