Üle pika aja liikusin pealinna poole rongiga. Kaaslane polnud kunagi varem rongiga sõitnud, mõtlesin, et pakun elamuse.
Vaatasin kodus püüdlikult peatus.ee-st väljumis- ja saabumisajad. Sobisid hästi meie plaanidega.
Endiselt imestan. Väga lihtne on sattuda valele perroonile, kui oled peatuses esimest korda ja sul on sellestki keeruline aru saada, kummast suunast rong tuleb. Kui perrooniga eksid, pole lootustki rongile jõuda.
Istuda saab ilmastikule vastavalt külmal või kuumal metallil, kui just ei märganud kodust toolipatja kaasa võtta. Et see katusealune vihma eest ei kaitse, polnud täna probleemiks. Päike säras taevas.
Ükski netist loetud aeg ei klappinud nendega, mida perrooni ekraan näitas. Õnneks olid vahed mõneminutilised ja reeglina hilisemad.
Rong oli puupüsti rahvast täis. Isegi kuskilt postist või pingist kinni haaramine osutus keeruliseks. Võimalik, et olime kõige populaarsemas vagunis, aga kuhugi edasi trügida ei tekkinud kiusatust.
Kaaslane oli veendunud, et peab minema piletimüüja juurde piletit ostma. Õnneks ta ei teadnud, kus müügipunkt asub. Kuna reisijaid oli ohtralt, kulus piletööril tulekule üksjagu aega.
Elasin veidi esmakordse reisija rolli sisse.
Päris hirmutav. 🙂
Pole kindel, et mu kaaslane edaspidi veel kunagi rongiga sõita soovib.
No comments:
Post a Comment