Lõuna veetsime kebabivaagna taga. Kaasa ja ta kaks sõpra paistsid vaevu üle toidukuhja, millest ma esimese hooga arvasin, et see toodi kõigile neljale, ning jäin tühje taldrikuid ootama. Igaüks sai oma, ja kui pala juba suhu pistetud, kadus ka jagamisvalmidus. Mmmm....
Hilisemaks kohviampsuks avastasime vanalinnast sinipunase interjööri ja lahke võileivapakkujaga jazzkohviku , kus, oh-mis-kosutav, kõlaski tõepoolest džäss ja mitte Raadio Elmar vms, nagu ta paraku kipub juhtuma. Lisaks muusikale ja vahvale teenindusele jäid südamesse padjad ja sinised lambikuplid (meil on maale üht just täpselt niisugust tarvis!) ja mõtliku olemisega kohvikukülastaja, kes nägi välja nagu... nagu... (2 päeva ei andnud rahu. Välja mõtlesin! Nagu Toomas Lõhmuste. Aga ei saanud ju Toomas Lõhmuste olla, sest sel juhul pole ta "Kriminaaltangost" saadik põrmugi muutunud?! Äh! Järelikult poeg!) :D
Siis sõitsime trammiga koju ja rullisime kokku piraka lavaši, sest jalutuskäik trammipeatusest tuppa oli meid tublisti kurnanud :P
Siinkohal kummardus kaasale, kes suudab ikka veel nii armsasti kiita. Pesed kraanikausi nõudest tühjaks - "Oi! Aitääh!", keerad rulli tema hakitud köögiviljad - "Miks sa oma kokkamist maha teed? Vaata, kui hea lavaš sul tuli!" Khm. Piinlik, aga mõnus.
Järgmine hommik algas uue portsu lavašiga. Edasi, suutmata otsustada, millele oma vaba päev kulutada, maandusime Pekingis. Jaah! oleks selle lingi alt enne lugenud, oleks oad tellimata jätnud. Maitses nagu lubatud. Nagu oapüree suhkru ja rõõsa koorega. Korraliku supikausi jagu. Kuni selleni oli kõik 5+. Kaasa käis ja mulksus veel pikka aega. Tema on nii kasvatatud, et tibagi taldrikule ei tohi jääda. Veel paar niisugust oasöömaaega ja ta saab sellest kombest priiks :D
Õhtul kühveldasime Viru Keskuse all korvi head-paremat täis (unustamata sushit, kohe rohkem sushit), sukeldusime jäätisekülmikusse ja hüppasime sealt üheaegse rõõmuhõiskega -"Vat see võiks huvitav olla!"- välja, ühesugused kollased sorbettjäätised pihus. Hii!
Palju sai toitu varutud! Nii palju, et sushi jäi kõik tänaseks.
Ja siis oli aeg miilustamine lõpetada ja lapsed maal kokku korjata. Uskudes, et suuremad tibud võiksid lahedast lavašisuutäiest rõõmu tunda, tassisin linnast selle kraami kaasa, mis külapoes näppu ei satu. Kodus ilmus mingil hetkel köögiuksele Tibu17 ja küsis: "Onju, seda võis niimoodi murda?"
Moss! Aga andis veel päästa!
Kui ma kõige selle peale külg ees kaalule ronisin, ei kurjustanud mõõduriist minuga teragi. Siit moraal: dieedid teevad paksuks, mitte söömine!
No comments:
Post a Comment