Viltu ja viltu...

On hommikuid, kus peaksid usaldama oma kõhutunnet ja lamama, tõmbama teki üle pea ja ootama, kuni oht möödas. Isegi, kui see aeg õhtusse ulatub. Aga ei! Tragi ja lolljulge naisterahvana sööstan nurjumistesse. Huvitav, mida horoskoop mulle võis ennustada?
Selline päev algab tillukeste vihjetega: hambapasta kukub harjalt maha, dušinurgast on saunalina ära jalutanud (seda märkad muidugi alles siis, kui kuivatamiseks läheb), vetsupoti veenupp on eelmisest vajutamisest kössis ja jätab su piinlikku olukorda. Köögis astud koera jooginõusse, külmkapis pillad singiviilud avatud heeringapakki, mis omakorda alumisele riiulile lendab, loomulikult põhi ülespidi.
Kindel märk vajadusest varjuda. Kas ma järgin seda? Ei!
Toalilli kastes tekitan rohtliilia lehe abil tillukese toreda kose, mida kuivatama tormates kukutan ümber nõgesepoti. Pikk ja rahulik sissehingamine.
Arvutit ei maksaks sellisel päeval üldse torkida, aga ma teen seda ometi. Avastanud kaasa appikarje: "Leia mulle ruttu pulmakaardile salm!", vudin oma kaardi- ja salmikogu lappama. Haaran kapist kahe kingakarbi suuruse varamu, mille esikülg sisu raskusele vastu ei pea ja jätab mu mitmeks valusaks hetkeks postkaartide, dokumentide ja loengukonspektide saju kätte. Aaaah!

Siinkohal jätan loetelust välja päeva peamenüü, mis tõesti juba osavõtmatult sängile surub ja jätkan sealt, kus me Põnn14 ja Põnn8-ga oleme jõudnud pealinna (NB! Reisib ka veel! Ja lastega!) ning kurja saatuse tahtel esimese asjana pesamuna pealaest jalatallani (kingad siiski kõlbasid) uutesse riietesse oleme pakkinud.

Nüüd tuleks veel kuidagi kaasaga kokku saada. Niisuguse päeva lahutamatuks osaks on loomulikult tühja akuga telefon. Mille peale Põnn14 mobiil samuti solidaarsusest pildi kotti paneb. Jõuame kokkusaamiskohaks määrata Airi. Istume. Istume veel. Teenindajatädi saab kolmandal suhtluskatsel loa tuua jäätisekokteilid. Ootame. Ei kedagi. Tädi läheneb. Ei taha rohkem kokteili! Põnnid nuiavad Hessi. Vuristan selle kaasale edasi, jõudmata täpsustada. Kõik.

Kohtumine. Lubame lapsed koju. Kolame mõnda aega raamatupoes. Kaasa suhtleb telefonitsi emaga. Akendetagune sombune ilm nakkab. Väsinud. Asutan end toolile toetama, kui sinna prantsatab turske meesisik ja vaatab mind võidukalt. Jumal sinuga. Lappan suvalisi raamatuid. Kaasa telefoni otsas. Igav.

Lõpuks ometi koju! Enne veel toidupoest läbi. Kõht on tühi, aga mõelda ei viitsi. Et mida vaja. Kaasostjad on sättinud end kõige kitsamatesse kohtadesse juttu puhuma. Üritan ulatuda leivakohukesteni. Täpselt seal on leti ees ummik. Lõpuks, peale eelnevat otsustamist, et pole eriti midagi tarvis, on korvil poole meetri kõrgune kuhi peal ja asju näpuski. Kaasa triivib kassa suunas. Lippan veepudelit tooma. Kaks jutuhoos soomlannat on pudelikastide kohale kummardudes oma tagumikega mul järjekordselt tee kinni pannud. Olen valmis uskuma, et meelega.
Eelmised ostjad pakivad oma kolme ostu sellise aeglusega, et mul pole mingit šanssi oma kaubakuhja ligi pääseda. Ühest kotist oli mõistagi vähe. Konstrueerin. On peaaegu võimalik sangadest haarata. Peale väikest madinat osutub haarajaks kaasa, kuigi tal on selletagi raske kott õlal. Kärukorjaja tõkestab oma manöövritega väljapääsu. Urrrr!
"Hommikust saati veab kõik viltu!" torisen kaasale ja märkan, et buss on juba ees. Ei jõua. Või siiski? Või siiski.

Loksun bussis, leivakakk kaenlas ja juurdlen kaasa võimaliku käitumise üle. Kas ta jääb järgmist bussi ootama? Otsustab trammi kasuks? Kutsub takso? Eeldab ta, et väljun järgmises peatuses, või et sõidan koju?
Kus mu rahakott on? Kaasa kotis. Leiva augustamisest pole vist abi? Nüüd kuluks veel kontroll ära. Ja võtmeid mul ka pole.
Kujutlen juba, kuidas mingil hetkel jõuab koju kandamist kurnatud ja kuri mees ja leiab mu vettinuna vihmaselt trepilt, kusjuures enne olen jõudnud kivikestega kõik naabrite aknad puruks visata, tabamata ühegagi meie oma, et lastele oma tulekust märku anda.
Kolmandas peatuses märkan toolide küljes punakollaseid "stop" nuppe. Huvitav, kas mõnest neist võinuks bussi peatamisel abi olla?
Õnnebuss! Ei tulnud kontrolli. Ja trepikoja uks oli lahti. Ja, teada saanud, kummas suunas joosta, jõudsin peatusse tagasi just õigeks ajaks. Ei olnud kuri mees. Natuke torin ehk, sest tema ebaõnn oli bussis jätkunud. Aga läkski juba üle.
Kaissu!