Kohtumine Vanaemaga

Õnnepäev! Jalutasime teisepoolega kaasa emale juubelikinki ostma. Enne sai bussijaamast läbi kõnnitud, vaatamisväärsused päevavalges üle vaadatud. Brrr!
Täitsin automaadist veidi rahakotti ja siis spaasse kinki komplekteerima. Maksmiseni oli kõik ok, siis selgus, et pangakaart... ee... jäi nähtavasti sinna, kus ta jäi.
Tuhisesime automaadi manu. Midagist. Edasi lähimasse pangakontorisse. Eskalaatoril puhkus. Loomulikult! Pank. Sain uue raha kasutamise võimaluse. Jooksuga trepist alla. Aga... vahetaks lõpuks ometi pangakaardil oleva ahvi pildi minu oma vastu? Üles. Eskalaator endiselt surnd! Pilti ei vahetata! Olid ahv, siis jäägu see nii! Raha välja. Tagasi spaasse. Kogu see kallis aeg oli palju tähtsamaks asjaks varutud. Urrr!
Lilled olemas. Koogi võtaks Raatusest. Et ikka võtaks? Koogileti tütarlaps lahkus kulisside taha. Ootasime. Ootasime veel. Valmistusime lahkuma, kui turvanoormees end leti taha surus ja häbelikult abi pakkus. „Kooki? Oih! Seda peab kuidagi kaaluma!... Ma vist ei oska..."
„Ok, andke tort!"
Palju tänu, armas abivalmis inimene! Meil oli seda maiust kellelegi väga olulisele tarvis. Jätsime Sulle ka tükikese :D

Väga Oluline Vanadaam tõusis meid raami najal tervitama. Et 95-aastaselt reieluumurrust huumorimeelt säilitades kõndima tõustakse, on tõeline kangelastegu!
„Mu vanaisa oli Petrogradi proteesivabriku lukksepp!" muheles kaasa vanaema oma kõnniriista kui kättevõideldud pärandiosa üle. Ja tuletas statistikuna oma senised murrud meelde. Pikad saledad sõrmed tõstsid kapist albumikuhja ja ammused ning lähemad ajad välja.
„Sõbranna rääkis, et keegi Ambla vallamajast käinud kunagi ende talus küüditajate eest hoiatamas. Mõtlesime, et oleks vast tore kokkusattumus, kui Teie..."
Aga vanaema oli selleks ajaks juba mujal, muud rahvast aitamas.
„Mina tean lugu mehest, kes iseennast küüditamas käis," meenus seepeale võõrustajast majaperemehele. „Kamandati üht õlletehase autojuhti: "Homme oled nende meeste käsutuses!" Kus sa pääsed! Ühe ukse taga käisid kolm korda. Viimane kord veel vastu hommikut. Perenaine oli lastega linnas paos. Ja näe, peremehel rool peos, polnud aega kodus külalistele ust avada..."
Vanaemale tõi Ambla nimetamine endised ajad-inimesed meelde.
„Seal oli üks Kuulmata pood. Kaupmehel oli selline nimi. Mina ütlesin tädile, et tulin tumma poest. Niipalju jäi pähe, et mingi meelehädaga oli seotud. Ja tädipoeg rääkis, kuidas nad poe aknast sees käisid. Mõni võis mõelda, et olidki vargad. Aga poe uksel olid klaasist ruudud... Näita noorikule seda pilti ka, kus Gustav Ernesaks prouaga peal on!" kamandati kaasat. Gustav Ernesaks olnud saatuse tahtel vanaema muusikaõpetaja. Vanaema oli tollal juba õpilaseks pisut vanagi, maestro aga astunud oma esimesi pedagoogisamme. Ja soostunud, et sellel tütarlapsel väga kõvasti laulda ei maksaks...Passipilt. Emaga koos, sest dokumendi taotleja alaealine.
Vanaema mäletab kõiki: nii ammuseid sugulasi ja sõpru kui ka alles sündinuid. Luges kadestamisväärse eksimatusega üles nimesid ja vanuseid... Ja ei väsinud kaasa tundmast neile, kes tema eest hoolt kandma peavad. Ise hoolitses aga aina: "Koorige endale nüüd need paar marja ära!" osutades mandariinikausi poole. Ja õunad käskis kaasa võtta. Ja veel tundus, et tal kohe oligi meie pärast hea meel. Päriselt ka.