Kolmapäev. Magamata öö, toimetusterohke päev. Õhtuks tuleb Tartusse jõuda. Kolleeg otsib välja sõiduplaani. Ettenähtud ajal tuhiseb üks buss mööda. Poole tunni pärast teine. Külm hakkab. Isegi liiga. Valmistun meelt heitma, kui tuleb ka selline, mis usaldab mu peale korjata. Soe. Mõnus. Hämar. Mootori tasane surin. Jõuan sõbra tõlgitud-kingitud raamatu ( linkimiseks kaanepilti paluks!) ~ 10. lk-le, kui prill ninale vajub. Une, mitte igava lugemuse pärast.
Oimukohaga akna puksimine toob teadvusele tagasi. 17.35. Ahah. Arvestades, et Mäos bussi istudes oli kell ca 15.20, ja et tegu Tartu-Võru bussiga, võiksin olla umbes kus?
Huh! Minu kell näitab tund varasemat aega! Peaaegu Tartus!
Aga bussijaam ei ole küll Tartu oma! Mingi tõeliselt sürr metallämblik on ta oma haardesse kahmanud. Jeeeeebus! Plagan paanikas koletise lõugade vahelt ja näen öö otsa unes vapra ulmesõdalase (s.o. minu) valulikke moondumisi võigasteks kosmose eluvormideks.
Otsustatud! Koju tagasi sõidan rongiga!
No comments:
Post a Comment