Kui leiate sihitult tänavail eksleva mustas nahkmantlis naisterahva, olen see tõenäoliselt mina

"Skisofreenik!" arvas mehe sõber suvel ühe tegelase kohta. Kummalised avaldused, segased-vigased kirjad.
"Mul on viimasel ajal mitu korda ette tulnud, et mõtlen üht, kuid ütlen teist. Kas see tähendab, et...?"
"Ra-hu! Sellel pole skisofreeniaga küll mingit pistmist! See on algav skleroos!"
Nuuks!
Täna tuletas see end jälle meelde. Kurtsin õpetajate toas, et tahtsin lapsele öelda: "J kirjutatakse täishääliku ette!", aga ütlesin "kaashääliku". Ise kuulen veel sõna kaja kõrvus ja mõtlen: "Heldus! Kust see laps peaks targaks saama, kui õpetaja puterdab iga kord ise juttu."
Kolleegid lohutasid, et ikka juhtub. Et selle jaoks, kes tunneb ise, et on loll, pole veel kõik kadunud.
Paar tundi hiljem sõitsin teatrisse. Istusin bussis kõrvuti oma toreda tuttava abielupaariga. Ma tean, mis nende nimed on. Ja nende laste nimed. Meie vanematel tütardel on lausa ühesugused nimed! Nende tütar tuli linnast otse. Silmitsesin etenduse eel, et on ikka ema nägu laps! Etenduse järel läksin tedagi tervitama. Nimepidi. Mis ei olnud tema oma. Ema oma oli. Aaah!
On vist aeg nimi ja isikukood peopessa tätoveerida.
Nuuks!