"Skisofreenik!" arvas mehe sõber suvel ühe tegelase kohta. Kummalised avaldused, segased-vigased kirjad.
"Mul on viimasel ajal mitu korda ette tulnud, et mõtlen üht, kuid ütlen teist. Kas see tähendab, et...?"
"Ra-hu! Sellel pole skisofreeniaga küll mingit pistmist! See on algav skleroos!"
Nuuks!
Täna tuletas see end jälle meelde. Kurtsin õpetajate toas, et tahtsin lapsele öelda: "J kirjutatakse täishääliku ette!", aga ütlesin "kaashääliku". Ise kuulen veel sõna kaja kõrvus ja mõtlen: "Heldus! Kust see laps peaks targaks saama, kui õpetaja puterdab iga kord ise juttu."
Kolleegid lohutasid, et ikka juhtub. Et selle jaoks, kes tunneb ise, et on loll, pole veel kõik kadunud.
Paar tundi hiljem sõitsin teatrisse. Istusin bussis kõrvuti oma toreda tuttava abielupaariga. Ma tean, mis nende nimed on. Ja nende laste nimed. Meie vanematel tütardel on lausa ühesugused nimed! Nende tütar tuli linnast otse. Silmitsesin etenduse eel, et on ikka ema nägu laps! Etenduse järel läksin tedagi tervitama. Nimepidi. Mis ei olnud tema oma. Ema oma oli. Aaah!
On vist aeg nimi ja isikukood peopessa tätoveerida.
Nuuks!
5 comments:
Oh pole midagi, kui Sa selle kõige üle veel naerda suudad, läheb varsti paremaks (kuigi lähenev keskiga võib hirmutada). Valgust lihtsalt rohkem vaja...
jah, seda peab küll ütlema, et enese üle naerda on aina kergem! materjali, mille üle, koguneb üha rohkem. ;)
lähenev keskiga? loodan sellest kikivarvul mööda hiilida. nii et - mida pimedam, seda parem :D
Jah, pime keskiga olevat kole aeg olnud. Teadust aeti kaikaga mööda aedu ja uulitsaid taga ning pimedusevyrstid valitsenud maa peal kord ridamisi, kord hulgakesi.
Naermine on hea. Naer vabastab hirmust. Ainult kuidagi nõutu tunne on, kui naeru lõpuks ei mäleta, mida naersid... :)
Häda on, et tõenäoliselt ei õnnestu pärast kuidagi meelde tuletada, KELLE nimi ja isikukood seal peopesas on :P.
Ma tean, mida Te tunnete... Mul muidugi on päriselt ka skleroos, see mitmene. Õnneks ma ka suudan (veel) selle segaduse peale naerda...:-D
Post a Comment