Väga lihtsalt!
Varasel lõunatunnil kiirustas kaasa rongile:
"Rahakott on. Mobiil on. Kus võtmed? On. Muidu oleksin õhtul tagasi."
"Hm? Näita, kus sul need võtmed ongi? Las ma hoian oma käes, et see tulek ikka kindel oleks," aasisin meest. Abielus on tore olla. Lausa suurepärane. Aga paraku on veel ülikool, mis isiklikku elu ei soosi. Parem mitte kiusatusele järele anda. Jorr!
Auto, mille igaks juhuks tund aega vajalikust hilisemaks tellisin, õnneks kiirreageeris. Kiirust ei hakka üles tunnistama. Või vähemalt mitte autojuhti.
Rong kannatas lahkelt ära nii perroonile tormamise kui kaisutuuri.
Siis sõnum. Ei ütleks, et just eriti õnnetu sõnum:
"Musi! Pane käed mantli tasku ja sa tead, miks ma õhtul koju tulen!"
Võtmed!
No comments:
Post a Comment