Kuidas käituda, kui ärkad pühapäeva hommikul helide peale, nagu oleks kogu küla sinu akna taha vaibaklopile kogunenud, aknast välja vaadates avastad aga kõlblik kuni ületanud kehapaljastajate kokkutuleku? Meie Mees üritab anekdootidega tuju tõsta, aga kuna nad on neid nalju juba paar aastat ilusate ilmadega akna taga pajatamas käinud, siis... no ei aja naerma. Lisaks traavib elamises ringi pesamuna kaaskond, õe kiivalt varjatud lõpupeo aksessuaarid üll. Rrr!
Põnnidelt asjad ära ja põhjalik epistel. Selle koha pealt on siis justkui rahu majas. Aga see paganama tümak-tümak-tümak... see jälitab kiivalt ka kõige varjulisematesse korteri nurkadesse. Aaaaah! MIKS pean mina OMA korteris OMA puhkepäeva veetma suletud kardinate taga, vatitekid kõrvas?
Hee! Aga ei pea ju! Isegi minu elamisest leiab pika otsimise peale pisikesed aga tublid kõlarid! Akende sulgemise asemel teen need hoopis lahti - inimesel on ju ometi õigus tuba tuulutada! Saadan oma muusikalised tervitused teele, sellised, millest ka endal palju rõõmu.
Miskipärast algab üsna varsti rahvaste ränne. Nõtkuvail jalgadel liigutakse kusagile nägemis- ja kuulmiskaugusest väljapoole. Üks näitsik liibub mõneks ajaks puu najale. Rõõmustan juba, et näe - üks maitse, aga siis selgub, et tal võtab minekule asutamine lihtsalt rohkem aega.
:(
Tunnistan ausalt - ületab veidi mu tavaeelistuste piiri. Aga ilusa ürituse alustuseks ja sellise võimsuse juures - värskendav! :D :D :D
Haaah, seda oleks ma tahtnud näha :)
ReplyDeleteP.S. Väga efektiivne vokaal-instrumentaalpala soovimatust seltskonnast vabanemiseks on ka see lugu.