Naabri Valve

Mitu aastat tagasi leidsin metsast võpsikusse sõidetud Lada. Ok, peremees läks kalale või paljugi mis. Imelikult pargitud, aga mis mina sellest tean. Ent paar päeva hiljem seisis masin ikka veel seal.
Tubli kodanikuna kirjutasin numbri üles ja helistasin tuttavale politseinikule. Et mida ma tegema peaks.
"Mine valva!" muiati.
Eksole.
Seepärast olin pisut ettevaatlik, kui nüüd maja juures maanteel autot seismas nägin. Kaks päeva. Kolm päeva... Neljandal helistasin. Et miks seisab täitsa korraliku väljanägemisega sõiduk külavaheteel. Kui juhtus midagi, tunduks loomulik kõndida lähimasse majapidamisse ja paluda autole natukest naabrivalvet.
"Ehk on laip pagasnikus," hirmutas sõbranna.
Seekordne politseinik oli vastutulelik. Küsis numbrit ja lubas uurida. Numbri vaatasin, aga salongi piilumisest igaks-juhuks hoidusin.
Õhtul ei pidanud närv vastu ja küsisin, kuidas otsimine edeneb.
"Kadunuks pole kuulutatud," teadis politseimees. Mainis perekonnanime ka. Suht haruldane, aga kümnekonnale inimesele omal käel helistama hakata tundus ka natuke veider.
Auto aga seisis edasi. Nädala. Poolteist. Helistasin siis veelkord. Ei kedagi. Seis sama.
Täna hommikulgi veel konutas nukralt tee ääres. Õhtuks oli lõpuks minema veetud.
"Tere!" helistas seekord politseimees mulle. "Ega sa märganud, millal auto ära viidi? Nüüd on kadunuks kuulutatud."
Vat siis. Tuleb välja, et esimesel politseinikul oli õigus. Tulnukski seista ja valvata.