Lendav raamat

Nädala alguses käisin Setumaal ja ostsin väisatud ürituselt meeneks tuttava käsitöömeistri raamatu. Kodus tassisin selle pidulikult elutuppa ja sättisin riiulisse.
Järgmisel õhtul lebas raamat laual.
"On tore, kui lapsed käsitööst huvituvad, aga pärast lugemist võiks raamatu riiulisse tagasi panna!" torisesin mõttes ja sobitasin tarkvara oma kohale. Põnnide noomimise jätsin hommikuks, sest tagatoas valitses juba paar tundi Une-Mati.
Kerisin end teki sisse ja jäin arvutiekraanivalgel oma kirjatööd jätkama.
Korraga kolksatas eelpool nimetatud raamat mulle otse pähe.
"Hm," arutlesin mõne sekundi pärast, kui olin jõudnud välgukiirusel raamatu tagasi tõsta, arvuti sulgeda, tekiga voodisse kobida, kardinad ette ja vaheukse kinni tõmmata (kindlad abinõud lendavate raamatute vastu). "Kuidas sai raamat alla kukkuda? Tean täpselt, kui korralikult ma ta ära panin. Ja KUIDAS sai ta sealt mulle pähe kukkuda???"
Kui salapärane pianist ei suutnud oma teadet edasi anda, üritatakse seda nüüd raamatuga? Vabandust, aga ikka ei saa aru ja vaevalt, et vastu pead tagudes asi paraneks. :(
Mina kardan selliseid asju.
"See raamat, mis te lauale jätsite, kukkus mulle õhtul riiulist pähe," ei suutnud ma järgmisel päeval põnnidele mainimata jätta.
"See pitsiraamat või?" küsis suurpõnn.
"Mhmh!"
"See kukkus ju mulle ka pähe!"
Aia.
Igatahes kontrollin nüüd pidevalt seljatagust ja teen plaane laud mujale tõsta. Sest riiul kõrgemal seisab mustas rivis Eesti Entsüklopeedia. See võib väga-väga valus olla ja isegi sealsest tarkusest ei pruugi paraneda mu kodeerimisoskus.

pilt