Pimekohting

Kaasa kandis mu hoiuarvele ümmarguse summa raha, et ma end hästi tunneksin. Alustasin kohtingust.
"Olen viie minuti pärast lasteaia ees," juhatas salapärane tundmatu.
Viie minuti pärast lasteaia ees oli juba kaunikesti hämar ja täpselt see aeg, kui põnne kodudesse jagatakse. Naeratasin lootusrikkalt ühele ja teisele, aga kõigile tundus oma laps tähtsam.
"Näed, see on tema!" saatis üks kolmanda klassi tirts, kelle oma eraellu olin pühendanud, mind õige autoni.
Oligi.
Järgnes raju õhtupoolik - kammisime poode siin ja seal, mõnda paika nägin lausa esimest korda. Jäime paaris poes tuttavatele vahele, aga mis tähtsust sel, kui raha on, ja asjatundlik raiskaja abiks.
"See on ehk pisut mugavam, aga nendest tuleb jälle stiilsem komplekt. Hind üks... Ära seda osta, ma tean kohta, kus saab odavama ja sama hea!"
"Kas annan raha?"
"Maksad, kui toon."
Jee! Tõeline ostuteraapia!
Maakonnakeskus oli pühade-ehtes, autoraadiost kõlas üks laul romantilisem kui teine...

Käime katuseid mööööda...
Armastan Sind, sest Sa oled: lumes ukerdav leevike...

Aitäh kaasale, kes selle kõik võimalikuks tegi!
Ja kuigi õhtu polnud NII romantiline nagu esimese lugemisega ehk tundus, on mul tänu sellele jõuluks uus pliit. Malmahjuga. Kui veab, jääb raha praekski.
;)

pilt