"Täbar lugu!" laiutan vastuseks käsi ja jätkan aknasse kumava päikeseloojangu nautimist. (Võib seda tõlgendada kui õpetajapoolset vägivalda? Et mida me saame laste käest nõuda, kui me ise nende tagasihoidlikele soovidele vastu ei tule?) :PIhaldusväärne iste vajab pisut kohendamist. Keegi on seljatoe alla lasknud. Koban istmealust hooba ja vupsan seepeale tooliga vahekäiku. Uuups!
"Mis ma nüüd teen?" hädaldan juhile.
"Pane turvavöö kinni ja naudi," muheleb too. "Üldiselt peaks ta ise paika jääma."
Aga ei jää!
Teen ennast nii raskeks, kui oskan, aga tool saab sellest ainult lusti juurde. Tunnen puudust isegi neist paarist nirust kaotatud kilost, mis ehk istet fikseerida aitaks.
Viuuuh! tuiskan järgmises kurvis tagasi akna poole.
Vhüüüt! tuhisen uues kurvis taas vahekäigu suunas. Ja nii jätkuvalt. La-he! :D
"Viimased vindid veel," muigab sohver.
Kahju, et keerutada ei saanud. Aga ega ma ei taibanud küsida ka.
No comments:
Post a Comment