Hambaklambriralli

Põnn lõhkus klambrid ära. Käis paranduses, aga kätte pidi saama nädala pärast. Täpselt sel päeval, kui mul polnud kuidagi võimalik neid ära tuua. Mis tähendanuks 2-3 nädalast klambritust. Mis olnuks hirmus halb, sest ideaalnaeratus juba sama hästi kui käes.
Lunisin kõik kolleegid läbi. Asjata. Hädaga pöördusin bussijuhi poole, kes on vapustavalt vastutulelik. Piinlik oli teda küll sellisel teemal tülitada. Nojah. Nii vastutulelik ta siiski polnud, et oma vaba päeva ringi vahetanuks ja ega see olnud mul nii ka mõeldud. Tema paarimees aga ei tekita kiusatustki, et teenet tellida.
Jama.
Siis meenus mulle, et alles mõne päeva eest helistas tuttav, keda ma kümmekond aastat näinud pole. Juhtumisi töötab just polikliiniku kõrval. Nõustus. Saatsin põhjaliku sõnumi nime, eseme kirjelduse, bussi kirjelduse jm vajaliku infoga.
Sel ajal, kui saadetis kohale jõudis, olin paraku kõige hõivatum. Mure suur. Kordasin paki vastuvõtjale mitu korda ülesande üle, aga kuna usaldan teda sama palju kui ennast, jäi süda raskeks.
"Oli mu palve Sul meeles?" helistasin esimesel võimalusel saatjast tuttavale.
"Ei," kostis vabandav hääleke. "Aga sa saad oma paki kätte. Jõudsin 5 km pärast bussile järele."
Appi.
"Said kätte?" helistas ta veidi hiljem. "Juht ütles, et sellist peatust tema liinil pole."
Ei teadnud veel. Vastuvõtja telefon vaikis.
Sellist peatust tõesti pole, aga see oli lugeja, mitte kirjutaja viga :D
Kodus ootas põnn sinise kilesussinutsakuga. Kus pidada sees olema veel natuke sussi, käterätt ja aare. Tõeline maskeering.
Kohal! Läks korda! Jee!
Ma olen meister inimesi ära kasutama ja mulle satuvad ka alati sellised, kes on kogu südamega asja kallal. Piiiiinlik....