Fotojaht. Pilved

Nurgelistel päevadel on isegi pilved kandilised :(

Mõnikord puudutavad pilved väga madalate puude latvu.

Mõnikord pudenevad laukasse.

Mõnikord laukast mööda.

Teised pilvelised.

Kõrgusekartus

Üritasin ühendada meeldiva kasulikuga. Viisin lapsed õue. Miks ei võiks mõnikord ka minu tund väljas olla? Võib küll!

Natuke tahaks ju oma oskustega ka kiidelda. Seepärast pakkusin pargis puude vahel keksides, et mõõdame ühe kopsakama tamme kõrgust.

Noormees, kes seni agaralt osales, piidles umbusklikult ladvahargmikku (arvata võib, et ühe õpetaja tuju tõttu pargis puid langetama ei hakata) ja teatas resoluutselt:

"Mina ei roni!"

:D

Koolirõõmud

"See on kärbes, tiivad laiali," torisen koolipoisi kõrval, kes mulle b-st ja p-st hübriidi on kritseldanud. "No mis P see niisugune on?"
"Kahepalgne!"

Lugemispala uppuja päästmisest.

Huvitavaid vastuseid:
Ta teadis kuidas seda teha kui upub.
Ta roomas rahulikult jääaugu peale. (Et sõber saaks rahulikult uppuda?)

Ta tõmbas mandliga sõbra veest välja. (Kandkem veekogude ääres liikudes pähkleid taskus!)Ta asendas külmunud sõpra. (-soojendas- võiks olla see sõna?)

Lugemistekst ise oli märksa vägivallatum.
:)

Haldjat oodates

"No kes selle ometi välja mõtles, et hambad peavad ära tulema," ohkab põnn värsket tühimikku põrnitsedes.

Esmaspäevaõhtune hõrgutis ja udumina

"MIDAAA? Misasjaaa? Kas mõni kass sööb ka sedaaa?"
Appiii? Ahvatlus muidugi on. Kui vaadata kõrvalriiuli kahekümnekrooniseid konserve. Aga teod??? Ja... kui Seitel sellest midagi ei arva, maksan ikkagi tühja... Hm...
Söögu parem sousti ja kartulit.

Tähelepanu! Tähelepanu! Pirnike, sütti!
(Pole lootagi.)
Samas... Kui teod tõesti kassidele maitsevad ja neid nii odava raha eest annab müüa... ja need on need teod, keda ämbrite viisi aiamaalt minema tassitakse ja mürgitatakse, põletatakse ning mis kõik veel, siis teo seisukohalt poleks ju vahet ja majanduslikult igati...

Ups. Mõtlesin ma piisavalt kõvasti? Kiljatust ikka kuuldi ju?
Miks alati minuga???

Hommikul, kui sõimerühmast ühe poisi sülle haarasin, et temaga oma tuppa tundi lipata, karjatas rühma õpetaja: " ÄRA VÕTA! PANE TA KOHE MAHA!"
Hea, et ma last ähmiga põrandale ei pillanud.
Mis siis nüüd? Käin ju igal esmaspäeval...
Lapsel on täiskasvanuile surmaga lõppev haigus? Vanem kehtestas lähenemiskeelu? Midagi veel hullemat?
"Ise käisid just opil!"

Häh! Topskid. See oli sama valulik ja taastumist nõudev kui hambapesu.

Õhtu.

"Mida tähendab see, kui ringi sees on pee?" kõlab kalli kaasa murelik telefonihääl kusagilt tänavamürinast.

Emnee. Tundub juba, et keegi testib mind täna meelega.

"Parklamärk on purskkaevus?" ei tule mul mõistlikumat vastust pähe.

"Kui see on sildil pintsaku küljes?"

"Aa... siis... keemiline puhastus?"

Huh.

Kallis, kingi mulle päikesepaiste! :D

Fotojaht. Sõna.

Tänasel jalutuskäigul hakkas üks lauluke kummitama. Sobitub natuke jahtigi. :)

Kõik mina panin paberisse, raiusin kõik raamatusse...

Seal siis kägu palju kukkus, suvilindu liialt laulis.

Hüvastijätukirjapaber. Jooneline.

Teised.

Krõpsust

Arutlesime põnniga kodus tervise teemadel. Et miks mõnel tekib insult ja mõnel mitte. Miks haiguse raskusaste on inimeseti erinev. Toitumisest ja tervislikest eluviisidest ja geenidest.

Rääkisin, et mu mõlemad vanaisad said insuldi. Üks jalutas 2 km abi kutsuma ja hädaldas, et jalga ei saa enam kaela taha panna. Teine kaotas kõne ja liikumisvõime.

"Kas põhjus oli selles, et üks sõi krõpse ja teine mitte?"

Oeh. Kes lasi tõde niipidi paista?

Seksikas mees? Mul on neid korraga kolm!

Või olgu, korraga ehk mitte.
Üks külastab mind väga harva. Aga päris ära pole unustanud.
Koju jõudes on seda seksikam.
Teinegi on iseloomuga. Istub naistele pähe. Õlale. Sülle. Poeb varrukasse.
Kolmas, see lemmikuim... Selle pildi eest ootab blogimiskeeld, ma usun.

Fotojaht. Täna õhtul kell seitse

"Emme, joonista mulle mask. Ma ise värvin."
"Eide käest veeresin ära. Taadi käest veeresin ära..."
Leivavaimustus. Teine õnnestunud katse. Hea, kui on head juhendajad.
Teised õhtused.

Kirurgia kiituseks

Kiituseni jõuan ka. Alustan nurinaga.

Maakohas on meelelahutust napilt, masu ajal toimub iga vähegi pikem sõit ainult suure häda pärast. Pika vaagimise järel otsustasin ohverdada tükikese kõhtu. Reede, noh. Linna tahaks. Lootsin salaja, et haava kokku kortsides ühtlasi ümbritsev pind trimmitud saab.

See, et lõikab noor kena tohtrihärra, oli ette teada. Pühendasin hommikusele kehahooldusele ja iluprotseduuridele tavalisest tunduvalt rohkem aega. Aga need õed on ju nii kiivad, et mul ei palutud jakkigi eest lahti nööpida, lahtiriietumisest rääkimata. Tuli arst ja selgitas, et kõik toimuv on peaaegu et meeldiv: särgisaba kergitatakse kõrgemale, piirkond puhastatakse, süst, sorkimine tuimas kehas ja paar õmblust. Ebaõnnestumisele ei viitavat miski. Kas või usu!

Lõikelaud nägi välja nagu triikimisalus. Täpselt nii kitsas, et õlad jäävad üle ääre ja vabas olekus ripuksid käed lõdvalt kahel pool. Ajal, kui keegi surgib skalpelliga nabas! Käsi kramplikult kõrval hoida? Loomulikult ristad nad rinnale. Miks mul on küll tunne, et see kitsa aseme trikk on arstide töö hõlbustamiseks tehtud - kadunukestega vähem jamamist.

Kümne minuti pärast oli ka tikkimistöö tehtud.

Kas naba tuleb nüüdsest markeriga joonistada? Ei. Kõik olevat alles. Oligi. Nina vingus, astusin ukse poole: "Ega ma operatsiooniga nüüd rahule küll ei jäänud. Trimmimisele ei viita miski!"

"Sul polegi seal midagi," naeratas kirurg oma võluvat naeratust. Ahhh. Andsin talle kõik ebamugavused andeks. Tema jälle andis lipiku oma telefoninumbriga ja vihjas, et võiksime uuesti kohtuda.
Kirurgidel on põhjuse leidmine nii lihtne. :P

Näen välja nagu teletups, kandiline ekraan kõhu peal. Mis selle rohelise tegelase nimi oligi...

Väljas on talv.

Kodused jutud

"Emme, mis asi on harkadér?"
"???"
"Harkadér."
"Äkki hark-ader?"
"Eiii! See on ÜKS sõna!"

Ei ole ilus lapse üle naerda. Vähemalt mitte inimesel, kes esimese esemena tõmbab oma koolitöövahendite kotist välja... pajakinda. Suure. Rohelise. Natuke jahuse. Hm.

Laps ju hoolib minust nii väga.

Kui tühja kõhuga lauluproovi lipata üritasin, teatas põnn: "Ma tegin sulle kaks võileiba. Enne ei lähe kuhugi, kui need on söödud!"

Õhtul räägiti uudistes, et ühe vanapaari maja ei õnnestunud põlengust päästa. Memm-taat ei teadnud päästeameti numbrit.
Mõni tarkus tundub nii iseenesestmõistetav.
Kutsuti üles oma vanu vanemaid külastades seda üle kordama. Kas minu ema ja isa teavad? Nad justkui pole nii vanad, aga... vot nimelt. Kõik algab sellest, et tundub nii loogiline. Ehk kinkida juba isadepäevaks asjakohane kleeps külmkapi ja telefoni külge? Kas neil suitsuandur ikka on?

"Emme! Ütle mulle, mis number on üks üks kaks," kontrollib põnn.
Vähemalt keegi suhtub ülesandesse täie tõsidusega.

Luku taga

Mida ette võtta, kui ajaleht on loetud ja võti põnniga ei tea kus?

Hullata lumes.

Ragistada põõsastikus.

Imetleda kuud :)

Leivategu

Laupäeval kogunes minu juurde seltskond Tallinna talunikke. Küpsetati leiba ja unistati virtuaalfarmerite kongressist.
Leivategu tuli täitsa välja. Ehk aitasid ussisõnad?

Käsi püsti,kes

armastab järjekindlalt hommikuäratuseks kuulata anekdoote Meie Mehe esituses. Nii, et naabrid ka kuuleks.

Ma vihkan teid.