Kirurgia kiituseks

Kiituseni jõuan ka. Alustan nurinaga.

Maakohas on meelelahutust napilt, masu ajal toimub iga vähegi pikem sõit ainult suure häda pärast. Pika vaagimise järel otsustasin ohverdada tükikese kõhtu. Reede, noh. Linna tahaks. Lootsin salaja, et haava kokku kortsides ühtlasi ümbritsev pind trimmitud saab.

See, et lõikab noor kena tohtrihärra, oli ette teada. Pühendasin hommikusele kehahooldusele ja iluprotseduuridele tavalisest tunduvalt rohkem aega. Aga need õed on ju nii kiivad, et mul ei palutud jakkigi eest lahti nööpida, lahtiriietumisest rääkimata. Tuli arst ja selgitas, et kõik toimuv on peaaegu et meeldiv: särgisaba kergitatakse kõrgemale, piirkond puhastatakse, süst, sorkimine tuimas kehas ja paar õmblust. Ebaõnnestumisele ei viitavat miski. Kas või usu!

Lõikelaud nägi välja nagu triikimisalus. Täpselt nii kitsas, et õlad jäävad üle ääre ja vabas olekus ripuksid käed lõdvalt kahel pool. Ajal, kui keegi surgib skalpelliga nabas! Käsi kramplikult kõrval hoida? Loomulikult ristad nad rinnale. Miks mul on küll tunne, et see kitsa aseme trikk on arstide töö hõlbustamiseks tehtud - kadunukestega vähem jamamist.

Kümne minuti pärast oli ka tikkimistöö tehtud.

Kas naba tuleb nüüdsest markeriga joonistada? Ei. Kõik olevat alles. Oligi. Nina vingus, astusin ukse poole: "Ega ma operatsiooniga nüüd rahule küll ei jäänud. Trimmimisele ei viita miski!"

"Sul polegi seal midagi," naeratas kirurg oma võluvat naeratust. Ahhh. Andsin talle kõik ebamugavused andeks. Tema jälle andis lipiku oma telefoninumbriga ja vihjas, et võiksime uuesti kohtuda.
Kirurgidel on põhjuse leidmine nii lihtne. :P

Näen välja nagu teletups, kandiline ekraan kõhu peal. Mis selle rohelise tegelase nimi oligi...

Väljas on talv.