Kodused jutud

"Emme, mis asi on harkadér?"
"???"
"Harkadér."
"Äkki hark-ader?"
"Eiii! See on ÜKS sõna!"

Ei ole ilus lapse üle naerda. Vähemalt mitte inimesel, kes esimese esemena tõmbab oma koolitöövahendite kotist välja... pajakinda. Suure. Rohelise. Natuke jahuse. Hm.

Laps ju hoolib minust nii väga.

Kui tühja kõhuga lauluproovi lipata üritasin, teatas põnn: "Ma tegin sulle kaks võileiba. Enne ei lähe kuhugi, kui need on söödud!"

Õhtul räägiti uudistes, et ühe vanapaari maja ei õnnestunud põlengust päästa. Memm-taat ei teadnud päästeameti numbrit.
Mõni tarkus tundub nii iseenesestmõistetav.
Kutsuti üles oma vanu vanemaid külastades seda üle kordama. Kas minu ema ja isa teavad? Nad justkui pole nii vanad, aga... vot nimelt. Kõik algab sellest, et tundub nii loogiline. Ehk kinkida juba isadepäevaks asjakohane kleeps külmkapi ja telefoni külge? Kas neil suitsuandur ikka on?

"Emme! Ütle mulle, mis number on üks üks kaks," kontrollib põnn.
Vähemalt keegi suhtub ülesandesse täie tõsidusega.