Õhtumeik

Kohe-kohe on peole minek. Ja lavale vaja astuda. Lavameik peab olema mõistagi pisut silmatorkavam.

Lauvärv?

Kui kulmud moodustavad ülemised ripsmed, pole seda nagu kuhugi panna.

Silmapliiats.

Üks ring. Teine ring.

"Ma olen alati emmet kadestanud, et ta oskab niimoodi silmi värvida," õhkab Põnn20.

Tääh.

Huulepulk.

Kaevume põnnide varalaekaisse. Mis meil siin siis on?

Hästi roosa. Veel roosam. Kärtspunane.

Viimane näib kõige vähem võigas.

Iik. Kas see maha ka tuleb?

Mingil määral.

Soeng peas. "Meik" näos. Minu puhul üsna tavatu.

Näen välja nagu... prostituut.

Surnud prostituut.

Rumba

Põnn20 meenutab:

"Täpselt siis, kui meil algkooli ajal tantsukursused olid, sai Kuldsel Triol rumba laulu video valmis. Tegid seal oma rumba-ruutu. Ah, küll ma olin tark! Kus ma siis aga tantsisin!"

"Ma tean küll!" muigab väimees.

"Kust sa tead?"

"Ise ütlesid, et video tehti. Kust sa seda mujalt ikka vaatasid, kui telekast. Teleka ees tantsisidki. Tule, ma otsin sulle põrandas selle koha üles!" :P

Jõulud

Diskrimineerimiseta.

Piparkoogimehikestega.

Suurema tormlemiseta.

Rahulikke jõule!

Päkapikuaeg :D

Päkapikk teab, et kommid lõhuvad hambaid. Päkapikk tõi kotleti.

Kontrollitud

Ülevaatusele minek.
Minu mõistes pikem tee ees, põikasime tanklasse.

"Kas tosooli kontrollisid?"
"Täna mitte. Eile ka mitte. Aga seier ütleb, et pole hullu."

Seier kuulis ja ajas pea püsti. Laksaki.
Auto alla lahises ilus helesinine lombike.
Minu kallis ja paljukiidetud üliväimees sukeldus (see on küll vale sõna kuivaksjooksmiskatastroofi juurde) oma puhta jopega minu neljarattalise lemmiku sisikonda, karjatas korraks kurvalt: "Nii ei tehta!" ja oli siis natuke aega MacGyver.
Tassisin talle soovitud tööriistu. Õnneks mul on palju toredaid tuttavaid ja keegi ikka lähedusse satub, kui häda käes. Sain noa ja kruvikeeraja ja palju osavõtlikku suhtumist. Ja minu MacGyver ei ärritunud üldse, kui ma endagi nina õnnetuskoldesse toppida üritasin. Vähe sellest, kutsusin teisi ka.
Terveks saime :P

Nüüdseks on auto üle vaadatud ja kõlblikuks kuulutatud ning päeva tähistatakse koogiga. Kolm korda võib arvata, kes küpsetas ;)

Mul oli plaanis pikem kiidukõne kirja panna, aga just saabus e-maili teade:
"proovime saia ka!"
:D

Kes kardab Monikat?

Mina jään kõhklevale seisukohale, sest väga palju temaga kokku ei puutunud.

Hommikul oli naljakas loengusse minna. Kott käes ja käed laiali (sest muidu oleks märsike lumiseks saanud) sügavas ja kitsukeses käimiskanalis. Pingviinike, pingviinike...
Ämm komplekteeris kojumineja turvavarustust (retuusid, tuletikud, leivaviil ja lihatükk). Kujutasin täitsa ette, kuidas ma vahepeal tee ääres lõket teen ja liha vardasse ajan.

Vilded istusid kohviku ees pingil, poole meetri kõrgused papaahad peas.

Õhtul oli ehmatav avastada, et raudtee asemel on tuisulained.
Keegi segaduses proua üritas veidi supeldagi (tegelikult oli päris keeruline aru saada, kus perrooniserv lõppeb).

Rongis oli soe ja mõnus. Aeg kulges aeglasemas tempos kui mujal maailmas.

Lugesin kodustele sõnad peale, et nad tuisuga vastu tulema ei hakkaks (aga kui väga hull ei ole, siis muidugi võiks :P)
Kas nad kuulasid?

Traavisin kitsukest saharada pidi suure tee poole. Künka otsas urises traktor ja nügis lumevalli. Kust sinna selline imelik rinnuni ulatuv lumemüür välja ilmus, jäi mulle küll mõistatuseks. Roomasin vallist üle ja traktorist mööda ja mis ma näen? Minu pere autoga saha sabas. Sai just räägitud, et sellele teele ei roni!

Õnneks on uus sugulane väga hea manööverdaja. Tõstis auto kikivarvule, tõmbas tal kõhu sisse ja keeras kodusuunda.

Ma ei ole väga hea uurija.

Sain aru, et Põnn29 ei pääsenudki oma autoga välja. Sõber tõi ta meile.
Kui põnni masin on lumevangis, siis kelle autos ma istun? Minu omaks on see liiga suur. Sõbra oma? Aga millega siis sõbra naine tööle läks?
Issver,benssu pole ollagi! Tähendab, ikkagi minu auto!!! Heldeke! Minu väikseke selliste teeoludega maadlema sunnitud? Mul hakkas halb...

Mannapudrukook

"Tee mannapudrukooki," soovitati poes, kui kurtsin, et olen sunnitud olematute vahenditega mingi küpsetise valmis meisterdama. "Lihtne põhi, vaniljene puder peale ja munavalgega üle!"

Tundus mõistlik.

Koostisosi kokku otsides hakkas lugu kirvesupitegu meenutama, aga noh, kokku saime.

Esimese muretaignaga vorm kaotas põnni käes juhitavuse ja siirdus maandumisrajale.

Teine muretaigen? Raske otsustada. Tühja kah, ta jääb põhja ja kui õnneks läheb, ei tulegi põhja küljest lahti.

Nüüd puder. See ei tohi olla liiga paks ega liiga vedel. Paluks täpsemalt!!! Ja kas ma pean seda veel üle küpsetama? Doseerime muna- ja suhkruvalge. Vahustame. Justkui vedelamaks läheb kogu aeg? Pool tundi vahustamist ja ei mingit muutust. Kui, siis halvemuse suunas. Rohkem mune pole käepärast. Ega raatsikski. Olgu. Teeme glasuurkooki. Las imestavad. Ja retsepti me ei jaga. Valan munavalgepiima koogile. Kümneks minutiks ahju.

Assa vanapagan! Vale seier oli sihikul. Kaua ma hoidsin nüüd? Viis? Kümme? Viisteist? Rohkem?

Ma ei kujuta ette, kuidas see asjandus maitsta võib. Natuke õudne on last sellega kooli saata. Välimuselt väga hull ei tundugi. Kui jätta märkamata, et küpsetuspaberi servad on pigem koogi sees kui ääres.

"Emme! Kas me täna vene keelt ka õpime?"

Häbi küll, aga ma pole oma lastega kunagi õppima pidanud. Ehk mõned üksikud abiküsimised.

Seepärast ma suisa naudin, kui pesapõnn õpikuga ligi poeb.

Alles ühel päeval mõistatasin, mida võiksid tähendada põnni hääldatud sõnad "nostš," "oorež, " "mjašš," ja "pljatš" (nuga, pähkel, pall ja vihmakeep).

Ülesanne "Hinga sisse - ši-se-štša-so-tšu-sõ-ži-ze-ša-zo-žu-zõ" kukutab minugi keele käpuli. Põnni oma tuleb pärast pool tundi hammaste küljest lahti harutada.

"Tagasi?"

"Njeevo?" "Njeebo?" "Njeevotška?"

"Kaugel?"

"Dekolj?" "Djeklo?" "Djeko?"

"Ei ole kaugel?"

"Nedelj?" "Nedeeliko?"

Juba soojem :P

Nii lolliga on raske ühes elada

Käsi südamel, ma olen väga hea organisaator. Täna organiseerisin end hommikul tasuta tööle (loe: teiste kulul tasuta), andsin päris mitu täitsa toredat tundi (sest ma olen veel ka vapustavalt hea spetsialist) ja laadisin siis kotid raamatuid ja muud kola täis, et viimased tunnid mõni km eemal sama edukalt maha pidada. Kas ma olin edukas? Otse loomulikult!

Kojusõit oli mul samuti mõttes detailideni viimistletud. Ainult see üks pisiasi, et ülemus otsustas sõbrannat mõne tunni kauem töö juures hoida...

Nooh. Mis seal ikka. Eks ma hakkan vaikselt ees minema.

Tegelikult oli kõik jube hästi. Isegi müts peas ja kindad käes. Kindad ja 10 kg träni.

Tuiskas täpselt selga. Mis olnuks pluss. Aga ta lükkas jooksma. Seda lumevaalutõketega ja klaaslibe tee ei soosinud.

Soovite spagaati? Vabalt! Otse. Küljele.

Igasuguseid toredaid mõtteid tuli pähe. Et telefoni aku saab kohe tühjaks. Et nüüd oleks õige hetk mõni luu murda.Selle mõtte peale tõmbasin turvalisse hangesesse teeserva. Natuke palju tõmbasin. Avastasin ühel hetkel, et olen peaaegu õigel teel. Kui ära otsustan, kumma valin. Mõlemani jäi ca 2 m. "Kuidas ma, lilleke, siia sattusin?"

Aga ma olin arukas. Sest kohe tuli sahk. Noh, ta tuli veel kolm korda. Ja peale tema veel 3 sahka. Njah. See esimene vähemalt tegi midagi. Teised sõitsid selleks, et mind tee teise serva peletada (ei taha ju tee ääres oodata, kuidas sahk su lund täis lennutab) ja siis selgub, et seal teises teeservas juhtud sa seisma kellegi koduraja keskel ja et traktor soovib just sinna. Rrrrr!

Üks tore inimene helistas.

"Kus sa oled?"

"Teel."

"Ja sul on kaks rasket kotti käes?"

"Mhmh. See olin mina."

"Ma viin su koju."

"Mkm. Ma kohe saan."

"Kindel?"

"Mhmh!" noogutasin nii innukalt torusse, et hakkasin juba ise ka uskuma. Inimene, kes end õhtupimedas pikale koduteele asutab, ei pea seda tegema 30 km-se ringiga. Aga Piret võiks tulla küll. Täitsa tore oleks.

Küll sellest usust oli raske taganeda. Õnneks ei tulnudki. Järgmise kilomeetri ajas mind kergele tõkkesörgile üsna suur ja üsna raevuka olemisega koer.

Spagaat. Veel spagaati.

"Kui ma nüüd jalaluu murran, siis ei ole vähemalt kolleegi elamine kaugel. Või siis on. Tundub, et see koer (see tore reisisaatja koer) ei mõtlekski mind sinna lasta."

Sahk. Veel mõned.

"Miks peab tee keerama nii, et mulle otse näkku tuiskab? Mulle meeldis teistpidi rohkem!"

Hea, et saab vähemalt targema inimesega vestelda. Nutikas on selle käigus suud mitte avada.

Nojah, aga see targem inimene hakkab tasapisi nüristuma. Loeb muudkui sajani ja vahetab käes kotte. Siis viiekümneni. Kahekümneni...

"Ma ei jõua enam! Saapad on ka märjad. Ja püksisääred lumised. Isegi rohkem kui sääred. Ja seestpoolt. Kindad kukuvad kohe ära. Koos kätega...

Mõtle, kui ma elaksin siin künka otsas. Ei. See on kole koht! Eemale siit! Edasi!... Üks-kaks-kolm-neli..."

Kell on... palju. Mul on üks õlekõrs! Selline sihvakas ja sinise autoga. Sisetunne ütleb, et tema tööpäev on tänaseks läbi.

"Kaugel oled?"

"Kus ise oled?"

"Albus."

"Ma ka kohe jõuan."

Appi, kui kosutav. Mina tõesti ei jõua.

Inerts viib veel paarsada meetrit edasi.

"Ma keetsin sulle teed," muheleb Õlekõrs, kui oleme tuppa jõudnud. "Kaugjuhtimisega."

Põnn jalutabki vastu, teekruus käes.

Soe. Mõnus.

Nii toredad inimesed! Ja minusugune karistus kaelas!

Aga nemad saavad vahepeal ära käia. Mina kannatagu. Nii lolli, nii lähedal.

Õnneks on helgemaid hetki ka. Nagu praegu. ;)

Jõulumeem

1. Kas sulle meeldib jõul? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?
Ma ei mäleta, et oleksin kunagi varem niimoodi jõule oodanud nagu tänavu. Ei teagi, mida loodan. Jõuluimet? :) Mulle meeldib, et selle aasta päkapikul on luba olla pisut aeglane ja hajameelne.

2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid selle veeta?
Mul on alati olnud ideaalsed jõulud. Ka siis, kui üksi konutasin. Iga aasta teab, mis hingele hea on :)

3.Milline on su esimene jõulumälestus?
Mul on näärimälestused. Laeni kuusest, kukest kuuse ladvas, hõbekäbidega küünlajalgadest, madratsitereast põrandal, et kõik magama mahuks. Ja vanaema loetud luuletus: "Sa, jõuluvana, oled kiilaspea. Ka minul juuksed hõredad on, katsu..."(U. Laht) Vanaema pead ehtisid ilusad tihedad hõbevalged juuksed, aga salm kõlas kuidagi hirmus kurvalt.

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Ei, miks? Eriti tore oli onu Peeter :D

5. Parim jõulumälestus?
Vast vanaema juurest. Me tegime juba oktoobris tädilastega eeskava-plaane ja tüütasime siis oma tantsu, laulu ja näitlemisega täiskasvanuid, kes üritasid lukuaugutelekast saateid vaadata. Aga, jah, ma räägin ikka nääridest.

6. Lemmik jõulutoit?
See minu kurikuulus "köömned kapsastega". :P

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
Kodus. Kirikus.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?
Ikka. Näiteks, et jõulupuu tüvest saab pärast luua- või rehavars. Et ma unustan jõulukaunistuse kuudeks välisuksele. Et kraavikaldalt valitakse alati välja kõige nirum puu. Et vähemalt üks plaaditäis piparkooke on küpsetatud kõhulahtisuse ravimiseks :D

Üks traditsioon meenus veel. Igal aastal üks uus jõuluehe kuusele.

9. Sinu jõulukingisoov?
Soe tuba, toit laual ja pere koos.

10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?
Parimad kingid olen ise endale jõuluks kinkinud. Põnn2 ja Põnn3. Põnn1 oleks ka hea kink olnud, aga selle tegin endale naistepäevaks.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
No mis küsimus see on? :)

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Ilusaid jõule ja heade kohtumiste rohket aastat!
...
Tiia meem ja reeglid. Vahendas Tegelinski.

Jagan Killukese, Rattuse ja Margitiga.

Fotojaht. Täpid

Kuivad täpid,

märjad täpid,

puhkevad täpid,

lahkuvad täpid,

vilkad täpid,

laisad täpid

ja punkt.

Teised.

Lobiseme?

Laisk, aga umbusklik

Eile jäi tagatoa ahi kütmata. Õhtul polnud selleks aega ja öösel oli uni.

"Mees ütles, et peaks asja sinuga arutama. Et kui ehitaks ikka teisele poole ka ahjusuu," muigas kõrvalt naabrinaine. Nii on juba kord ajalooliselt kujunenud, et üks ahi kütab kaht tuba, millest üks kuulub neile. Ahjuuks on minu pool. Nende pliidi soemüür on jälle minu jagu, aga kuna pliidilt on siiber ära võetud, siis seda soojust jagub väga üürikeseks ajaks.

Nojah. iseenesest on kahe uksega ahi muidugi tore idee, aga:

"Ahah! Luban ma küll! Et mina panen oma poolelt puud sisse, sina võtad teiselt poolt välja ja topid pliidi alla!"

Jõulusoov

Kaasa pinnib juba mõnda aega: "Mida põnnidele jõuluks kinkida?"

Ajad on keerulised, eks tuleb leidlik olla.

Päkapikk otsustas, et ta käib ikka sel aastal ka, pole need lapsed nii halvad ühti. No toob karamelli - see ka komm!

Pisipõnn istus õhtusöögi järel tugitooli, vaatas unistaval pilgul kaugusse ja heietas: "Ma tean, mida ma tahaks. Ma tean, mida ma tahaks..."

Toetasin sõrmed klaviatuurile. Nüüd see oodatud avaldus tuleb!

"Kotletti! Mitte poepihvi, vaid sellist PÄRIS. Sellist, nagu meil kodus tehakse!"

Ookei. Seda annab ehk korraldada juba millalgi enne jõule. :)

Lõpeta vanasõna

"Parem karta, kui...?"

"Mina ei tea."

"Mõtle. Parem karta, kui..."

"...üles tunnistada?"

"Oi-oi! Kui pahandus juhtub, kas siis on parem varjata ja väriseda või ausalt üles tunnistada?"

"Üles tunnistada."

"Kuula. Mis sõna võiks lõppu sobida? Kas: Parem karta, kui karistada (kahetseda, kaunistada)?"

"Kahetseda!"

"Tubli! Parem olla ettevaatlik, kui pärast oma tegu kahetseda. Parem karta, kui kahetseda, sest...?"

"... kahetsemine toob endaga kaasa keretäie tappa."

Lumerõõmud

Neljanda klassi noormees tormas tundi - põsed õhetavad, juuksed märjad: "Ma käisin ju peadpidi lumehanges! Väga mõnus lõõgastumine!"

Kui paljud lõõgastusid täna hommikul autoga tööle sõites? Mina nende hulka ei kuulu. Arvasin, et kui õnnestub maanteeni jõuda, on ütlemata tore. Mhmh. Umbes sinnamaani oligi. Edasi viis jalgrada, ütleks ma.

Poolel teel ei pidanud närv vastu. Jätsin auto maha ja hääletasin end järgmisele.

"Minu meelest pole siin tee nii laigi," piuksusin autojuhi kõrval, kes saha eest eemale põikas.

"Mis sa seletad! Rohututid paistsid!" nähvas juht.

"Just nimelt. Nägin. Minu meelest viitavad need millelegi muule kui maantee," liigutasin suud. Ega rohkem eriti häält teha julenud - töökohani jäi veel mitu head kilomeetrit.

:D

Koju jõudsin suuremate üleelamisteta. Maandusin turvaliselt aknaaluses lumehanges ega kavatse siit niipea startida. Ausalt ka.

Fotojaht. Sada

... ja seened.

"Tallinn 100 m kõrguselt," tundus ka hea pildipealkiri. Vikipeedia vaidleb, et 60. Ma ei usu. Mäletan veel selgesti seda tunnet. :P

Teised sajarajaajajad.

Kõdilugu

Pesapõnn puhkab perekonnast skaudilaagris. Seitel, vastupidi, on pererüppe tagasi pöördunud. Venitab enese põiki üle voodi ja ei liiguta kulmugi, kui käsi ja jalgu eluohtlikust lähedusest mööda sipleb, sest vanim tütreke teeb oma kaaslase elu kõdiga kibedaks.

"Ema! Tule vaata! Ta kihistab nagu väike poiss!" avastas ta kord ja nüüd ei anna see avastus enam asu.

"Halb iseloom, aga pikad käed!" lõkerdab Põnn20 ja jätkab ettevõetut.

"Hea, et meil lapsi pole," väänleb Põnn(?)28 naeru käes. "Mis eeskuju sa neile annaksid!"

Mälestused 2

Söögilauajutud.

A: "... ja ma tahan oma meigiasju tagasi!"

E: "Mis meigiasju??? Minu käes neid ei ole!"

A: "Mu huuleläige oli sinu käes. Ma ise nägin!"

E: "Viisin selle ainult tahatuppa."

K1: "Niisiis (pikk süüdistav pilk ainsa meessoo esindaja - K2 - suunas) jääd üle veel sina."

L: "Mind ei kahtlusta keegi?"

K1: "Loomulikult mitte!"

K2: "Ausõna... homme toon tagasi!"

K1: "Muidugi on veel võimalus, et see näriline, kes ükspäev kapi all krabistas... tuleb välja - huuled värvitud."

K1: "Ma arvan, et olen ka selline loomasallimatu tüüp. Ses mõttes, et... sallin küll, aga nad istuvad mulle hästi ruttu pähe."

A: "Nagu rott!"

K1: "Ta tassis pool elamist raamaturiiuli taha!"

L: "Karta on, et see talle saatuslikuks saigi."

K1: "Ülesöömine?"

L: "Huulepulgad ja kreemituubid... Ta näris metallist kreemitopsile augu sisse!"

A: "Minu hambaaparaati näris ka. Ma sain ju uue. Hambaarst veel kiitis, et kohe näha, et on ikka kantud."

Fotojaht. Mälestused

Mälestused. Mõnikord ärkavad nad mõnest helist, lõhnast, värvist...

Kas või see eilne küpsisehetk. Maitsetervitus kusagilt kaaauuugelt lapsepõlvest.

Õnneks on võimalik mõned mälestused konserveerida.

Viimaseks konserviks otsisin küll järvekauri - Kakerdaja rabast kadunud kakerdajat. Ei leidnud. Kusagil pildikogus peab olema. Mäletan ju :P

Teised mäletajad

Fotojaht. Sügav

Käisin mõni aasta tagasi valla rattamatkal. Külastasime objekti, kus parajasti maakütet paigaldati. Kohalviibiv spetsialist seletas rõõmsasti, et maa sisse seatakse 2,5 km torustikku ja nii saab ökonoomselt maa soojusega hoonet kütta.

See oli huvitav ja üllatav, aga ka rahutuks tegev.
"Ahah. Et 2,5 km sügavuselt maa seest saab kätte soovitud toatemperatuuri? Kuidas seda välja selgitatakse? Erinevates paikades on see sügavus ometi erinev? Kus on garantii, et selliselt torgitud pinnas sooja lekkima ei hakka?" (Silme ette kangastus ammustel aegadel uuritud õpikupilt maa koorest, tuumast ja vahevööst, aga kes neid numbreid enam täpselt mäletas...)
Onu lennutas minu suunas pika jahmunud pilgu ja proovis uuesti. Nii, et ka mina mõistaks. :D

Ega ma praegugi neil teemadel loengut pidada julgeks, aga vähemalt tean, kus maa ja kütte kohta tarkusi taaslugemas käia. :D :D :D
Pilt on küll juba järgmise objekti maaküttetorustiku alast.

Neile, kes soovivad kiigata sügavamale, soovitan seda jahiseltskonda.

Ok, üks õige sügavuspilt ka. Dekolteesügavusest. Lõpuks leidsin sellise modelli, kes minu peale kurjaks ei saa :D

Püha, mida oodata

Pere jutustab õhtuootelaua ümber.

"Jaanipäev on ära rikutud. Kõik joovad end täis..." (Siit moraal: püsige kodus!) :)

"Mulle meeldivad jõulud! Ema on õpetanud tegema odavaid ja lahedaid kingitusi. Südamest."

"Ja ma saan siis alati õega hästi läbi. Mis sellest, et aasta otsa kakleme."

Õhh! Nii ilus! Tuleks juba jõulud.

Midagi toredat oleks nagu veel?

"Ja siis saab hästi süüa!"

Eks ole! Odavad kingid, sõbralik suhtlemine ja isegi süüa antakse. Täitsa tasub aasta otsa kannatada. :D

Fotojaht. Armastus

Armastus on nagu liblikas...

Teised

Enam ei jõua

Jälgisime värskeima pereliikmega köögiaknast õueelu. Esimene talvekuulutaja on välja ilmunud...

Naabrid pesid autot.

Saaks hoolikamalt.

Võiks meie omi ka...

"Kui palju uued rehvid maksavad?"

"Palju."

"Millal ma ülevaatusel pean käima?"

"Detsembris. Muidu jaanuaris enam sõita ei tohi."

"Katsume sel kuul ära käia."

"Ei jõua!"

Esimene mõte, et miiiisasssja? Kas jälle mingid koletud kulutused ja remonditööd? Aga siis meenus, et... veel viimast päeva oktoober. Et kella keerati, mitte kalendrit.

Räpane lugu

Kallis sõbrants!

Su mees võttis mult eluisu.

Ausalt. Kui oleksin hingeski aimanud, mis toimuma hakkab... Ma ei oleks sellel juhtuda lasknud...

Minnes pakkis ta kaasa kõik need ilusad unistused, mis koos veedetud õhtu jooksul sündinud olid. Jättes maha vaid midagi kohevat. Pehmet.

Halli.

"Tead, kuidas mind kutsutakse?" muigas ta hüvastijätul.

Jaa. Ma tundsin selle looma ära nendest tulukestest silmades ja sellest, millises seisukorras ohver maha jäeti.

Kogu minu elamine jäi tema järele kisendama. Seinad. Põrand. Lagi?... Jah, ma usun et seegi. Aga eriti voodi. Ja elutoa põrandavaip. See oli neile erakordne kogemus.

Deem. Ma istusin päevapikkusel koolitusel, kus otsiti elamuspaketti nõudlikule maitsele... ja siis maandub see mu korteris - lukskomplekt elegantsest, nõtkest ja vaimukast mehest ning tema...

:D :D :D

...uue ajastu tehnikaimest.

Mu elamisest on eraldatud pool kilo tolmu (ja ma ei taha mäletada, millest see koosneb). Ma sattusin muljetavaldavalt meeldiva suhtleja mõjuvälja ja usun siiralt, et vanaviisi ei saa elada. Uus viis pole paraku taskukohane :)

Kiidan toodet, aga

ainult
koos pakkujaga :D

Vikerkaare alguses

Paar päeva tagasi seisin seal.
Uskumatu. Otse sinu ees on otsast meetri jagu murule painutatud kirgas triibuline vaip, sinu sees vaevu mahasurutav kiusatus seda mööda üles ronida ja sinu käes aparaat, millega sa nagunii ei suuda ilmaimet jäädvustada. Lootusetu.

Olen ma ise see kullapotiga roheline mehike? Tänane varandus on igatahes käes - tolmu, purkide ja ämblikuvõrkude alt leidsime pealelõunaks terve keldri! :P

Väärtushinnangud muutuvad.
Ma ei hooli enam ammu telerist. Ega talvesaabastest. Küttepuude kerkivaid hindu jälgides - küllap järgmisel aastal jätab seegi kaup mind täiesti külmaks :P
Ostan parem uued esivedrud. Ja ülejäänud raha eest antibiootikume.

Lapsed on suureks saanud. Üks neist tundus telefonis just hirrrmus õnnelik. Üks neist kössitab kušetil ja läkastab nagu vana mees. Üks neist esitab praegu elutoas nahkhiiretantsu. Kahemeetrise kangatükiga.
See tantsiv laps ei ole pesapõnn. :D

Tähtsuse järjekorras

A: "Õpetaja, enne kui me tundi alustame, me võiks midagi süüa."
Õpetaja: "Sa ju kodus sõid?"
A: "Jaa. Krõbinaid. Aga kui krõbinad otsa saavad, siis sa pead mulle võileiba tegema."
Õ: "Ei pea. Sinu ema teeb sulle võileiba. Mina teen kodus oma lastele võileiba."
A: "Kas sul on siis lapsed?"
B: "Õpetajal on MEES ka! ... Õpetaja X-l (klassijuhatajal) on KA mees!"
A: "Ei! Õpetaja X-l on JUMPS (kopaga traktor)!"

Ja siis küsitakse, miks mul alati käekotis mõni mänguauto, -traktor või -lennuk koliseb.
Et olla keegigi...
:D

Pikapäevarühma eri

Päästeoperatsioon "Porikärbsed vabadusse!"

T1: "Hetkeseis on selline, et 1 matus, 2 rasket juhtumit ja üks kergemate vigastustega."
T2: "See ilma tiibadeta on Energia. See on Nunnu. See on Sannu..."
T1: "Sellel siin on jalg vigastatud. Me üritame talle (vihikupaberist) ratastooli meisterdada."

Fotojaht. Vastandused

Hirm ja julgus ühelt ning soovid ja paratamatus teiselt poolt. :D
Elu ja surm. Ühe mantli all.
Kergus ja raskus. Ma ei tea, mida tundis pilv. Pilvevaatlejas olid segi muinasjutt ja tegelikkus, leidmine ja kaotamine, hetk ja igavik.
Teised vastandajad.

Merehäda, moosivargus, kaaperdatud mets ja meheleminek

Päev algas juba öösel. Vihmaga. Mõnusa seenevihmaga, mis oli igati sobilik selleks, et sääri särgisabasse peites akna peal kõõluda. Mitte aga ettekavatsetud õueminekuks.
Päike ei mõelnudki tõusta. Mis siis ikka. Alustasime temata.

Seni, kui kindel pind jalge all, oli kõik ok. Aga, nagu tavaks, satub seltskonda ikka mõni segane :P
"Emmeeee! PALUN ära mine!" hädaldas põnn. "Emmeeee!"

Ja siis, mõnekümne meetri pärast: "Hääh! Siin on ju rada!"

Uljas põnn kepsles õnnelikuna järvekaldal, kuni selgus, et mätastel hüplemise aeg on läbi. Tuleb laukaid ületama hakata.

"EMMEEEE! PAAAALUN, ÄRA MINE!"
Läks ikka. Võttis põnni ka kaasa. :P

Järvetagune tundus kahtlane. Lõpetuseks laugastele, vedelevatele padrunikestadele ja joodikhuulheintele, laius viimases veerandikus pehme ja põhjatu turbalagendik.
Kui selle ületamine polnuks nii hirmus, oleks veel lõbusam olnud :D

Matsimäel pidasime novembrilaste sünnipäevi. Kõige energilisem sünnipäevaline suutis end korduvalt moosipurki kukutada.

Koduteeks valisime vaikse ja vähekäidava raja... kus autode ja orienteerujate laviin meist üle vajus.

Ilm polnud paranenud. Seegipoolest riskisime autonina ühe taluaseme poole keerata. Põnnil on see paik ammugi südames ja miks mitte ühendada meeldiv kasulikuga?

Meelitasime õuntega.

Kui ülejäänud seltskond ei jaganud sama kujutluspilti, nägid nad metsalagendikul kindlasti kurke, paprikaid, sidruneid, kabatšokke ja mandariine.
Võiks motiveerida?

Leidsime sambliku alt õunapuud ja kuusiku alt vundamendijäänused üles. Keegi unistas savimajakesest vana aia kõrval, keegi unistas seedrikäbidest, keegi sellest, kuidas noortele käkki keerata :P

Jalutasime künkatagustele naabritele külla, edasi järgmistelt künkatagustelt naabritelt küsima, kuidas koju tagasi pääseb. Prognoositi nelja kilomeetrit. Tõmbasime tee otsemaks. Vist. Rada osutus võpsikurohkeks, libedaks ja vesiseks, aga tänu tublile teejuhile (kes sellesse metsa esimest korda sattunud) jõudsime õnnelikult tagasi. :D

Õunu saime.
Kolm kuni kuus.

Uskumatu

Lapsed olnuks nagu hüpnoosi all. Vaatan töölehti ja ei jõua ära imestada. Valmis. Kõik sai valmis! Kõigis tundides! Üks poiss ütles isegi:
"Aitäh tunni eest!"
Armas taevas, tee nii, et nad kooliaasta lõpuni sellises olekus püsiks. Isegi, kui neid mult seetõttu ära võtma hakatakse :)
Veel üks õnnestumine:
Mul õnnestus sattuda ühe toreda inimese sünnipäevale. Kolmandat korda viimase paari päeva jooksul :D

Veel üks õnnestumine:
Pikapäevarühmas, kus inglise keele õpetamisel suhteliselt väheseid edusamme esile kutsusin, taasomandasin terve hunniku väljendeid.

Veel üks õnnestumine:
Mul läks korda pikapäevarühma ruumi uks lukku keerata niipea, kui õngitsesin lukuaugust välja minu mänguasjakogust värskelt kaotsi läinud minivõtmekese.

Veel üks õnnestumine:
Manööverdasin autode vahelt välja nii, et ei vigastanud ainsatki masinat. Aga võimalus oli mõlkida korraga nelja.

Veel üks õnnestumine:
Tõstsin valmisprinditud töölehed hommikul miskipärast kotist välja. Õnneks unustasin kotti hunniku muid väga sobilikke vahendeid. See tähendab, et homseks on mul kahe tunni materjal valmis. Kuigi (kiitmise järgi otsustades) mulle improviseerimine sobib :D

Fotojaht. Udu

Juuniöö. Jaaniusside otsimise ja mitteleidmise aeg :)Veel jahimehi udus.

Aitäh!

Aitäh kõigile. Kalllllllllllll!

"... Kas see hetk, mida püüdma lähen,
on suurem kui see, mis praegu näha on antud? ..."
("Olemise olekud")

Täna kell 18.00 Vargamäel

Tiit Leito näitus "Minevikumälestused" on muuseumi näitusesaalis juba mõnda aega üleval rippunud. Vinge!!! Täna on võimalus seda nautida koos autoriga.

Tiit Leito tuleb koos oma viimati-ilmunud raamatu ja slaidilooga.
Mina tulen koos "Olemise olekutega" (et sealt mind puudutanud olekud ette lugeda) ja kannatliku ning andeka Alariga.
Alar Randoja tuleb koos kitarri ja lauluga. Kes teab, võib-olla jõudis täna öösel sündida veel üks meie ühine laul.
;)

Tule ka. See on armas väike üritus armsatele inimestele. Nagu Sina.

Fotojaht. Rivis

Kuni ema poes käis, sündis Põnn17-l käepärastest vahenditest installatsioon "Boobi arenemine. Evolutsioon."
Kuidas kalast lehm, lehmast lammas jne areneb, jäigi lõpuni mõistmata, sest autori argumendid olid üpris ulmelised. Kuid veenvad ;)

Ja veel üks juulikuine metsaleid: "Tahe loeb. Kindlalt rivis."Teised riviotsijad.

Fotojaht. Konks

Selle konksuga hoiab liblikas end elu küljes.

Veel konkse.

"Homme ma arvan, et see oli unenägu"

Või täna.
Taevalik tunne on olla taevale lähemal
ja tagasi maa peal.
Isegi kui pimedus seda paista ei lase.
Ööst läbi ujudes on suur tõenäosus sattuda hauakohta.
Kõik meie elu tegelased on niisugused nagu me neid näha tahame.
Ükskord viskab meie kuldkala meid kiviga surnuks.

Nii hea raamat! :)

Nagu heades raamatutes ikka - mida lõpu poole, seda paremaks! :P
Nii uhke tunne on selle sees olla.
Jälle kümme korda kuulsam! :D :D :D

Labvakar!

Man iet brīnišķīgi.
Õpin võõrkeeli. :D

Lätlased käituvad mu nimega väga jõhkralt. See on miinus.
See, et mullusuviseks reisiks omandatud ~kolmest väljendist kõik vigasteks osutusid, on piinlik. Loodetavasti mäletan neid apsakaid ainult mina :D
Järgmisel korral oskan juba ladusalt igale vastutulijale pajatada, et

"Prieks iepazīties! Kā tev iet? Es esmu igauniete. Kā tevi sauc? Cik cilvēku ir jūsu ģimenē? Cikos tu ej uz darbu? Es mācos latviešu valoda. Paskaties, kur ir manas brilles!... "

Kuni mu ratas tagasi kodu poole keeratakse ja hoog sisse lükatakse :P

Uz redzēšanos!

Auto soetamisest alates olen tõeline teatrimagnet!

Ammuks see oli, kui ma omapärase juhtimis-stiiliga teatriinimestele silma jäin.

Täna, Põnn17-le rongijaama vastu sõites, meenus, et jahutusvedelik jäi kontrollimata.
Ma juba tean, kui väle on radikas seda välja tilgutama.
Plaan A: Võtan põnni peale, põikame bensukateel isa juurde sisse ja kontrollime olukorda.
Plaan B: Kontrollin rongijaamas, sest mul on kõik vajalik kaasas.

Rongini oli aega. Avasin vilunud liigutusega kapoti, aga vist mitte piisavalt vilunult, sest ees seisvast masinast hüppas välja kena meesterahvas ja võttis juhtimise üle. Tema ei võivat näha, kui naised...

Piinlik oli. Kui ta voolikuid läbi puhus, veetopsikut loputas (ausõna, ma ei teadnud, et see küljest ära käib!) ja juhendas, mida, kui palju ja milleks valada ning mida ei maksa mingil juhul valada.
Eile alles peeti mulle loeng ja muiati, et Macgyver pani kanamuna radikasse. Et kas kavatsen ka proovida?

Siis küsis Ta, kas ma nende etendusel olen juba käinud.

Selge pilt. Minu auto tõmbab teatriinimesi nagu lamp ööliblikaid.

Nüüd oli veel piinlikum. Etenduse äratundmisega probleeme polnud.

pilt

Aga. Uukkivi ega Uusberg see mees ei olnud. Sellest sain ma kohe aru. Kes küll? No kuidas ma küsin? Ükskord juba küsisin Mati Sirklilt, et kas tema on...
Uhh! Ma ei taha seda meenutada.

Tulin koju ja lappasin facebooki läbi. Lõpuks tundusid juba kõik näolt temasarnased. Ka naised.

Ah jaa! Raudteejaama ja kodu vahele jäi veel natuke seiklemist.
Bensukas.
Ma muutun kohe närviliseks, kui sinna pean minema. Õnneks oli põnn-ekspert kaasas.
No ja siis peab kindlasti tuttav perekond kõrvale sattuma. Katsusin vä-ga rahulikult pidurdada, käik välja, käsipidur peale ja need teised asjad... Kõik oli peaaegu ok, kuni ma paagi luugi asemel pakiruumi lahti lükkasin. Lollakas.

Võiksin juba harjuda, et miski minu maailmas ei juhtu põhjuseta. Need tuttavad inimesed siin olid näiteks sellepärast kohal, et mulle raha pakkuda, kui avastasin, et mu rahakott on koju jäänud.

Üks päev jälle õhtus.
:D

Tuulepidu

Tänane taeva ja maa jõukatsumine.
Ja minu tänane blond hetk:
Käisin maja ümber tormi lõikuspidu pildile võtmas. Siis tahtsin sõbrantsi olemasolu kontrollida, aga mobiil kadunud.
Kuhu jäi?
Kas Sina oskad aidata?
:P

Sõber lõunaosariikidest kadus ka tormi ajal levist, aga ei - kõik ok. Välja ilmus :D

Fotojaht: Suur ja väike

Olin kindel, et seekordne jaht jääb vahele, aga siis tuli juhtum ise kohale.

Hommikune avastus - väike pott ja suured juured :D

Teised jahtijad.