"Emme! On ju mul ilusad püksid?"
"Mhmh."
"Emme! Ma tahaks tegelt praekartuleid, aga ma ise ei viitsi praadida. Kas sa teed oma lapsele süüa?"
"Mkm."
"Emme, aga õhtul sa pead aitama mul raamatutele paberid ümber panna, sest mul endal tuleb välja mingi nässakas."
"Mhmh."
"Emme! Ma tean, et ma käin sulle närvidele, aga saad ju aru - esimene päev koolis!"
Saan küll aru. Ja... ei käi närvidele. Hoopis vastupidi!
Kahtlustan isegi, et lähen kohe praegu kartuleid praadima. Oma pisi-pisi seitsmendikule, kes lähima paari kuuga minust pikemaks venib. :D
Mina panin eile oma pisikesele üheksandikulegi raamatutele paberid ümber. Meelitas mind ka jutuga, et mul tuleb nii hästi välja. Olin enne just ühte seina tapeediga katnud ja parajad tükid jäid järgi. Nüüd pikaks ajaks hooleta.
ReplyDeleteKartuleid praen ma ka lisaks kõigele muule.:D
Oi! Tapeet ei tulnud mulle meeldegi. Aga ega vist midagi väga üle jäänud ka. Kasutasime klassikalist jõupaberit. See-eest lõbutsesin kääridega tükk aega makulatuurihunnikus, sobivaid kaanepilte otsides-lõikudes. Põnn kiljus ja ähvardas kunagi tagasi teha. ;)
ReplyDeleteTublid olete mõlemad. Aga see on ju ka koolialgus! Nii ruttu tuleb lõpp! Nagu ka lapse süllevõtmise võimalus niiiii! ruttu otsa saab. Praadige siis vähemalt kartuleid. See võimalus jääb niikauaks, kuni laps on lähedal. Kooliõnne!!!!
ReplyDeleteMina panin ka oma üheksandiku raamatutele pabereid. Oi üllatust - langesin sama veenmistriki otsa. :)
ReplyDeleteNeil teismelistel on mingi salavandenõu vanemate rakendamiseks :)
Just nii. :D
ReplyDeleteMul 12-ndik on kaugel, aga kolmandik ja viiendik said abi. Isegi vihikud ja pool kaustikut joonisin ära (sest poes oli tegu õige joontearvuga vihikute leidmisegagi, jõuad sa siis veel, nagu kästud, joonituid otsida)