Sügis ongi heitlik. Rahutu. Sügisel peabki sadama. Mis sügis see muidu oleks?
Ladistas. Aga õigel ajal. Nii, et vihmavarju polnudki vaja avada.
Minu sügis tuli kotitäie kleitidega: hall, lilleline, must, täpiline, hall... Tal oli torditükk näpus. Teises käes oli tal seenekorv. Selle sisu tuleb mul nüüd veel vastu ööd ära kupatada.
Ootan teisipäeva. Ja neljapäeva. Ja laupäeva. Pühapäeva ka. Ning kusagil septembris on päev, mille nime ma küll tean, aga mis tuleb siis, kui heaks arvab. Seda ootan kõige rohkem.
This comment has been removed by the author.
ReplyDelete