Suvi kestab.

Peaaegu.

Naissoo häbiplekk

Peaaegu jutustasin tänase loo. Aga vat ei räägi ka. Saagu lihtsalt mainitud, et olen saavutamas rahvusvahelist kuulsust. Suudan bensiinijaamas ikka veel uskumatuid asju korda saata. :D

Ööd!

Blond pühapäev

Võtan end kokku ja lähen aknaid pesema. Esmalt kolgin läbi pool kilo porilasi.

"Ema, sa oled blond!" kisavad tüdrukud toast, kui olen oma peeglist paistva teisikuga leppinud, lõpetanud võõrastamise ja küürimistöödega algust teinud.

Njah. Akendel on võrgud ees. Võiks juba ükskord harjuda.

Aknalauad korda. Lillealused puhtaks. Pottidest kuivanud õied/lehed välja. Mõnel lillel tuleb külge keerata. Mõnel kohta vahetada.

"Mulle nii meeldib see draakonipuu!" pühin taime lehtedelt tolmu. "Mis sest, et üks haru siin teiste taga nii kiduraks on jäänud. Pisike! Kas sulle ei jäeta ruumi?"

"Hulluks läksid või?" põrnitseb pesamuna. "Kõigepealt tassib elamise lilli täis, siis hakkab nendega lobisema ka veel!"

Ee... Ainult natuke.

Lobisesin. :)

Fotojaht. All paremas nurgas

Väga helge pilt mu meelest.

Lootusrikas. Väljapääs. Ja sissepääs. Kuhu iganes.

Turvaline. Valgus on käeulatuses. Sest. Enam pimedamaks ometi minna ei saa! :)

Põnev ka. Mille küljes on link? Ukse? Aga võib-olla hoopis öö? ;)

Minu tänane öö oli... vöödiline. Natuke kõhe.

Ärkasin varakult.

"Sa juba üleval?" imestas mu kellakägu. "Närvis?"

Ääh. Pole ju põhjust.

"Hakka kohe närvi minema!"

Ha-ha-haa. Ei hakka. Tuju läks heaks hoopis.

:D :D :D

Teiste nurgad.

Kõverad sõrmed ja viltune lõug

Keel hammaste vahel, küünarnukk põlvede vahel.

Kolm tundi valu ja vaeva. Neli katsetust barokkaja autorite maalinguid järgi teha.

Ei ole võimalik!

Kui käed nii hullult värisevad, siis miks ma küll lennata ei suuda? :P

Rändlillede tee jätab jälje

Ägee! Ma pole sada aastat pakki saatnud. Selgub, et sellega kaasneb vahva meelelahutus: lööd tšekile trükitud koodi post.ee-s sisse ja vaatad, mis juhtuma hakkab. Veebikaamera oleks veel lahedam, aga nii ka tore. Kohe kahju, et juba kohal. :)

Närviline ja kuri

Kurrrrrrrrrrrjam!

Läksin sõbranna peret rongijaama viima. Väike laps kaasas - varusime veidi aega.

Mõnisada meetrit veel sõita ja napp veerandtund rongi väljumiseni, tervitas meid teel valgusfoori punane tuli. No kaua ta ikka põleb!

3 minutit. 4 minutit. 5 minutit...

"Äkki oleks pidanud jala minema?"

Aga kus sa seal lähed lapsega tee-ehituse vahele.

6 minutit.

Hurraa! Läks käima!

Roheline.

Autoderivi alustab rännakut. Ena toredust! Vastu kihutab teemeeste Scania. Kuhu nüüd? Kolonn kerib end tagurpidikäigule. Vahhhva!

Aeg läheb. Masin mööda lastud, liigume edasi. Raudteeäärsed tänavaotsad on blokeeritud. Üritame teisele poole - poodide juurde - jõuda.

Jõuame. Jääb veel paar minutit rongile tormamiseks.

Nüüd tagasi. Kiirustada pole vaja. Keeran ra-hu-li-kult asula vahelt välja suurele teele. Foor siin samas, ristmiku juures, ülesõidu ees. Punane. Õnneks saba pole. Mina esimene. Võtan koha sisse. Rull (või miski sarnane aparaat) toimetab teisel pool ülesõitu. Tõkked ja foor varjavad pisut ülesõidutulesid. Juurdlen just, et kas selline segadik sõitjaid ei eksita? Vaevalt maanteefoor rongiliiklusega arvestab... Stardid rohelisega minema ja satud rongiga kokku?

Siis süttib roheline. Ahhaa! Aga... sõiduks on avatud ju ainult üks rada ja sedapidi sõidab parasjagu ülesõidu poole vastu kena rõõmus sõiduauto. Seljataga antakse närviliselt signaali.

No kuhu ma lähen? Lükkan ta koonuga tagurpidi tagasi vä?

Ülejärgmine masin otsustab, et olen jobu ja sööstab mööda. Edu! Hakkas nüüd parem või? Senikaua kõhutab seljatagune juht signaalinupul.

Vabandust. Mulle ka olukord ei meeldi.

Autod pusklevad end ülesõidult eest.

Signaaaaal.

Lähen, no lähen, kuigi näen, et kolm autot tuleb veel vastu. Sõidan end teetööliste vahele taskusse.

Jaa. Ma tean, et see teile ei meeldi, aga see hull kuklas sõidab mulle kohe tagant sisse!

Niih! Mina olen päästetud!

Pasundaja saab ka viimaks aru, milles asi. Nüüd on tema see pidur.

Mille kurrjami pärast on foor, kui ma seda usaldada ei saa?

Vaesed tee-ehitajad! Ma mõistan, et nii on peaaegu võimatu üldse midagi ehitada. Aga. Suve algul kooriti tee üles ja siis 3-4 kuud ei toimunud midagi! Ah-jaa, suurematesse aukudesse torgati hoiatuspulgakesi. :S

On seda teed veel ikka üldse vaja? Pakun, et enamik siitkaudu sõitjatest on oma masinad lootusetult ära lõhkunud.

Ma ei tea lahendust. Mul on lihtsalt närv väga must.

Kui selline olukord järgmise "taksokorrani" kestab, viin sõbrapere teist teed pidi paarkümmend km kaugemasse jaama. Ainult et, kes hoiatada oskaks?

Fotojaht. Naeratus

See sõna paneb mõtlema ühele tüdrukule. Tema teine nimi on Naeratus.

Muidugi leiab naeratusi mujaltki. Rõõmsate kolleegide,

tuttavateja sõprade nägudelt.
Mind kohates naeravad inimesed üldse sageli. Katsun mitte isiklikult võtta. :D

Teised naeratusetabajad.

Reibast hommikut!

Magamistoa aknast paistab härmatanud muru. Köögiakna taga möllab päike tihastega võidu.

Eks see väike vihje ole, et köök ootab. :)

Eelmisel aastal sadas sel kuupäeval esimene lumi.

Kümmekond aastat tagasi käis mul veel 5. detsembril kari koplis. (Aga lõunast hakkas paksu lund sadama, läks külmaks ja jäigi.)

Olekski igav, kui kogu aeg ühtmoodi.

He-hee! Täitsa segased sulelised! Kressipuhmad on ulakaid linde täis. :)

Liiga oma

Seisin poesabas. Mida veel vaja võiks minna? Kapsast...

"Kümme muna!"

"Kotiga või karbis?"

"Kas on karbiga ka? Ma võtan siis neid!"

"Karbiga ei ole," avastab poetädi.

Vorsti võiks võtta. Ühel on õige soodne hind! Ääh! See on see plastiliinist... Seal kõrval... Mkm. See on ka jama. Järgmine? Olgu, seda ei tunne, riskime.

"Pool latti seda vorsti!" togin näpuga letiklaasi.

"Ära võta seda!" hüüatab ülejärgmine järjekorras-seisja, pesapõnni koolivend, ehmunult. "Tegelikult ka!"

Muutun murelikuks. Ehk tõesti. Aga teisest küljest on too noormees üks igavene vigur.

"Ära osta seda vorsti," sosistab minu kõrval seisev meesterahvas.

Appi. Peab ikka kole toode olema! Aga mis ma müüjale ütlen? Ta juba pakib ju.

Ah. Küll ma kuhugi ära kasutan.

Põrrrrsad. Täitsa tore vorst. Nii tore, kui üks keeduvorst muidugi olla saab.

***

Kodus on haigemaja. Pesapõnn palavikus. Väimees tuleb ka koju, tõbine.

"Tead, miks sa end halvasti tunned?" ei suuda ma nokkimata jätta.

"Nooh?"

"Selle eest, et sa eile mu mannavahtu mõnitasid!"

"Kes mõnitas?" ajab väimees kulmud pealaele.

"Ma lobisesin emale välja, kuidas sa eile magustoitu kahest kruusist... jõid," muheleb Põnn21. "Aga sa külalistele ei pakkunudki?"

"Ei saanud. Häbi oli!" tunnistan.

"Mul oli ka!" nöögib väimees.

Rrrr. Õhtuks oli juba täitsa tahenenud! Tegelt ka!

Mingi austus võiks ikka olla. Aga kus sa! Kõik mõnitavad! Ja täiega!!!

:D :D :D

Jõulutunne

Sügav uneaeg ju. Aga magada ei saa. Köögis on jõululõhnad. Ulatuvad tuppagi.

Magustoiduga liialdatud.

Nüüd ootan päkapikke. :)

Võimaluste kuu - oktoober! 2

Huvitav, mida veel pakutakse?

Ma lavastan!!!

Kuigi tunne natuke jube ja murelik - elevus on suurem! Ja trupp nii tugev, et untsu lihtsalt miski minna ei saa, ükskõik kui hulle asju ma ka teha soovitan. Kindlasti kutsutakse mul õigel ajal mõistus koju. Mis sest, et kodu tilluke! ;)

Põnev-põnev-põnev! Esimese proovi järel on vähemalt minul terve hulk asju, mille kallal pead murda. Ja mu hommikune nägemus asjast on end pea peale keeranud!

:D

Fotojaht. Vaateaken

Meie poodide aknad on trellidega. Enamasti veel riiuliselg ka ette tõstetud. Pole sealt vaadata midagi. Kes vaadata tahab, vahib seina, mitte akent.

Või jõllitab koduseid aknaid. Mida rohkem, seda uhkem.

Teised aknassepiilujad.

Turvaliselt tuttu

Õhtu käes. Pere kõik nohiseb oma sängides.

Tundub, et voodis pole kedagi? Uskumatu, et nii saab magada!

Mis seal ikka. Eks minagi. Ainult... kus võti on?

Hm. Kerime lindi tagasi. Käisime põnnidega kalal. Issil-vanaemal-vanaisal külas. Tagasi tulles keeras ukse lahti kes? Mina olin igatahes viimane siseneja. Põnn21 minu ees. Põnn-kolme-kuu-pärast tema ees. Põnn12 kõige ees.

Kuhu tema võis võtme pista? Jopetaskusse? Pole. Püksitaskusse? Mkm? Riiulisse? Külmikule? Lauale? Peeglikapile? Mkm. Mkm. Mkm.

Ooolgu. Üritame.

"Põnn, kus sa võtme panid?"

Unesassis tütar teeb kätega dramaatilisi liigutusi, kägardab end paremale ja vasakule ning pomiseb mõned laused minule tundmatus keeles.

Ahah.

No kuidas ma niimoodi magama lähen? Kui ei teaks, ei häirikski. Aga nüüd...

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Ja suurem.

Tehtud! Kohe hulga rahulikum.

Hommik.

Aeg väljapääs avada.

Aga kus see võti ikkagi on siis? Pikemas perspektiivis jääb kõrvitsast natuke väheks ju.

Ahhaa! Avardaks natuke silmaringi...

Ei noh. Ma olen ikka eriline teravsilm!

Võimaluste kuu - oktoober!

Tundub, et ööd tuleb mõneks ajaks ära unustada, kuigi karu minus kibeleb vaikselt talvekorterisse.

Tore on sedalaadi väljakutsetega välja kutsutud olla.

Eriti tore, kui sinuni jõutakse niisuguseid kanaleid pidi. Nagu ENA. :D

Tänane pakkumine võttis põlved nõksuma. Sest eelmine tegija on TEGIJA.

Aga... masaanhakkamamasaanhakkamamasaanhakkama!

Loodetavasti paneb Tegelinski, kui sisukalt tähtpäevaseikluselt koju jõuab, oma blogisse üles pildi tänasest salatiüritusest. See väärib kiidusõnu. Jagus maitseid ja värve. Loodetavasti kohtume oma lemmikutega edaspidigi. Arbuus röstseemnetega oli minu väljavalitu. :)

Kõik on uus ka oktoobrikuus!

Hommikul avastasin, et rahakott ununes maha. Rahakotis pangakaart. Kusjuures poodi minna väga vaja.

No ja load.

Kolleegid julgustasid, et mõni isikut tõendav dokument ikka kaasas on. Poes pole sellest küll suuremat abi. Kuigi ei tea kah. Sõbrants ühel päeval mälupulgaga peaaegu maksis. Aga jah. Et dokument? Seelikuvoodri vahele õmmeldud ID-kaart? Juhataja lohutas, et kui isikukoodi tean, siis ehk kohe vangi ei panda. Leiavad oma tarkadest aparaatidest pildi ja saavad võrrelda.

Tegelikult ma muidugi pole oma autojuhiaastate jooksul teel kordagi korravalvuritega kohtunud. Sotsiaalnõunik lubas küll teatada, kuhu vaja...

Naist sõnast!

Kümne kilomeeri pärast peatas politseinik. Tundsin end nagu esimesel koolipäeval! Oleks teadnud, oleks valge pluusi selga pannud.

Et mis nüüd? Istun kinnimajas, söömata ja identifitseerimata?

Mkm.

Üks politseinikest oleks mu dokumentidetagi tuvastanud (minu endise abikaasa õe endine abikaasa - sama hästi kui vend!). ;)

Aga tutvus tutvuseks. Halval mälul on ka head küljed. Ei unustanud ma rahakotti koju! Unustasin selle eelmisel õhtul hoopis autosse. :D

Minu tänase hiilgava tuju põhjuseks on Kalju Orro!

Tegelikult tahaks kiljuda!

Nii lahe! Niiii lahe! Nii-nii-nii lahe!

:D :D :D

Ääh. Eks ma juba nurga taga natuke kiljusin ka. :)

Nii ilusad sõnad! Nii vahva mõte!

Lobiseda on vast vara. Aga rõõmustada ikka võib!

Ma armastan sind, Linnateater! Kunagi loodud maagiline side püsib! ;)

Talvehooaeg on alanud

Täna õhtul saab hapukapsaid.

Köömnetega.

Üks ühele.

Olgu.

Jätame lihale ka natuke ruumi.

Kapsa arvelt! ;)

Ilus päev igasugusteks asjadeks

Haruldaselt selge sügishommik. Päikest lubas. Mõnulesin teki sees ja mõtisklesin, kas pesta auto puhtaks, toppida keldri aknaaugud põhku täis, asjatada aiamaal... Midagi vähemtubast. Mõtlesin veel igasugustest asjadest. Et sel aastal ei lähe kased kuldseks vaid määrdunudpruuniks. Et september sai läbi ja parem ongi. See oli üks otsatult pikk ja rumal september. Silm kiskus niiskeks. Mõtlesin veel natuke... ja vesi võttis võimust. Hiilisin vetsu, harutasin paar meetrit paberit (eelmine, kare, oli õnneks otsa saanud) ja kobisin voodisse tagasi. Eh. Kui juba, siis juba.

Päeval tuli natukeseks siiski õue minna. Päike kiiskas, silmad valutasid, pea tuikas... Esimesel võimalusel lipsasin tagasi ja jätkasin pooleli jäänud tubast üritust.

Nii. Nüüd on paras pime käes. Alustatu lõpule viidud. Pisut magatudki. Värskem tunne kohe. Nagu pärast suurpuhastust. Suurpuhastust, mille käigus pole midagi minema visatud. :)