Oma kodu kastellaan

Nii ilus sõna. Kahju oleks seda kasutamata jätta. Kõlasegu kasteheinast, tähistaevast ja põlismetsast. Palju parem sõna kui "kubjas", mis meenutab mulle kapju ja kuppude panemist.
:D

Helisev sõna eilsest õhtust. Õhtust, kuhu mahtus kohtumine Lilli Jahilo ja Eduard Vildega.

Kahtlane, kas edaspidi mu kapist ainult rätsepatööd vastu vaatavad, aga Heidi Sarapuu näidendeid loen küll. Kadedus tuli peale.
:D

Kuidas võrgutada režiim?

Tahtsin postkasti vaadata, aga arvuti käskis: "Võrguta režiim!"
Issake. Mismoodi? Ma pole niigi suurem asi silmategija.

Pidulik pealelõunasöök

"Söögid seitsmele" on vallutanud Järvamaa. Raske oli leida kaaslasi, kes poleks samal ajal seotud sarnase üritusega.

Kaup, mida ostma kutsuti, on kahtlemata kasulik. Ja kiideti ilusasti. Aga. Ma ei saaks seda oma tekkidele-patjadele teha. Nad on mind nii tublisti teeninud. Milleks tekitada neis alaväärsuskompleksi? Raha polnud mõistagi probleemiks. :D

Mulle meeldisid palju rohkem palju väiksemad asjad. Ingveriga oli mu eriline lemmik, aga ega teistestki ära ütleks. :)

http://www.mesilill.eu/pood/meesegud/

Ei mingeid üllatusi

Mängime äraarvamismängu.
"Mis koti sees on? Võid kahe käega katsuda."
Tõsine kompimine.
"Mm... Ma ei tea."
"No mis võiks niisuguse kujuga olla?"
"Mm... Mingi lapik asi?"
"Ja mis asi on selline lapik?"
"Mm... Ma ei tea... Aga ma võin arvata, mis värvi see on."
?
"Roheline!"

Kusjuures oligi.

Ma olen nii etteaimatav! :D :D :D

Sinine elekter, punane elekter ja lühis

Kiire-kiire. Kook veel küpsetamata. Aga... Kus siis pikendusjuhe on? Pliidi all paistab küll üks, aga selle juurest ei tule juhet seina. Ruttu-ruttu teleka pikendus tühjaks ja kööki. Nii. Seinas. Nüüd et... Kuidas ma ühe pikenduse teise külge saan, kui mõlemast on ainult pistikupesadega ots? Ei saa aru. Oot. Aahah! Keegi on pikendusjuhtme lihtsalt teise seina kontakti torganud.

Roni maha!

Eile hommikul kaalult maha astudes tõdesin, et kaotada pole midagi. Nii suurt asja lihtsalt pole võimalik ära kaotada! :D :D :D

Niisiis. Ostsin endale lõunaks pirukaid.

Ehh. Põnn tuli ja vaatas mulle senikaua anuvalt otsa, kuni ma murdusin ja pirukad kotipõhjast temale loovutasin.

Täna oli hommikul söömiseks liiga kiire ja lõunasöögi unustasin maha. Paar sellist päeva veel ja tekk on mulle jälle paras! :P

Ainult et... ülehomme on pikemat sorti pidustusi oodata.

Ja veel.

Kas auto vasak ja parem latern asuvad vasakul ja paremal auto alla jääja või autoga sõitja poolt vaadates?

Hommikud on meil vaiksed

Hämarus.

Härmatanud muru.

Klopin suus hambapastat vahule ja proovin aknapeegeldusega üheaegseid liigutusi teha.

Üksiku auto tuled lõikuvad hetkeks peeglimängu vahele.

Auto?

Sellisel kellaajal?

Risti üle meie õuepealse kulgemas?

Ega see ei ole ju?

Ongi!

Tundus ometi nii ebatõenäoline, et kallakule pargitud ja soojenema jäetud masin käsipidurita vastu saunaseina sõidaks?

Ei sõitnudki. Minu kallis-armas auto! Keeras end enne otsustavat hetke ja parkis sauna kõrvale.

Ma enam nii ei tee! Arvata on. Jube mõeldagi, mis ma järgmiseks ette võtan. :D

Kui tark sa oled?

Täitsin üht uuringuküsimustikku, mis pidada andma ülevaate inimeste teadlikkusest uuritavas valdkonnas.

Küsiti teatud ametimehe tegevusvaldkondi. Ei olnud hullu, et mõnes asjas kahtlesin. Nagunii polnud võimalik edasi minna enne, kui kõigi valikute ette linnuke tehtud.

Küsimused stiilis (teema küll teine):

Mitu sigaretti suitsetate päevas? 1-5; 6-10; 11-20; muu (siia lahtrisse võid kas või trükitähtedes kirja panna, et ei suitseta, ühe sigaretihulga pead ometi ära märgistama)

Enne saatmisnuppu tuli veel armas infolehekülg, kus kõigile küsimustele vastused kirjas.

Selleks, et välja selgitada minu tegelikud teadmised, tulnuks mind alatult rünnata paberil küsimustikuga ja ise kiivalt jälgida, et ma netist vastuseid ei piilu. Tunnistan ausalt, et piilusin. Ja siis selline solvav lõpulehekülg vastustega. Ajast hakkas kahju.

:)

Ma ei jäta sind kunagi maha!

"Väikesele lapsele ütled ikka: Ma ei jäta sind kunagi maha!" muheleb Põnn21. "Aastate pärast saab see hoopis teise tähenduse..."

Olen just pesamuna ähvardanud, et veedan oma vanaduspõlve tema juures ja mida kõike koledat sellega kaasneb. :D :D :D

Aga tegelikult... tegi mu pesakond täna südame härdaks.

Kul-la-ke-sed!

Pöetud isad

Käisime põnnidega oma isadel külas.

Põnnid küpsetasid. Üht-teist võtsime poest lisaks.

Isadel tundus hea meel olevat. Palusid juukselõikusabi.

Pole probleemi! Olen korra seda aparaati juba käes hoidnud. Õnnestunult.

Esimesena istus "juuksuritooli" eks. Ülesanne vastutusrikas. Paari päeva pärast Saksamaale minek.

Andsin parima. Kõrvade ümbert jäi veidi lage, aga silma ei riivanud.

"Nüüd veel paar kangekaelset tukakarva teistega ühte mõõtu," jõudsin otsustada ja sõitsin siis lõdva randmega üle pealae, masinatera kukla puhastamiseks lühikeseks keeratud.

Ee... Eks ei ole kindel, kas ta tahabki Saksamaale sõita. Kui ema palus, et ta särgi pessu annaks, ei tulnud mingit protesti. Me võivat kõik riided võtta, sest järgmised neli kuud konutavat ta kodus ja inimestega ei suhtle.

Tegelikult sai lõikus lõpuks ilus ja ühtlane. Ja kõrvaümbruse lage ei riivanud silma. Ja naeru käes väänlesid kõik, välja arvatud isa... sest tema oli järgmine.

Ma tõesti püüdsin. Keskendusin.

Ei vääratanud.

Tagasi koju sõites põikasime kalmistule. Küünlaid viima kadunud meestele, kellest küla sosistab, et... :)

Mõni naabrionu sai ka õhtuvalguse.

ÕNNE, ISAD!

Sinine reede

Oleme rivis. Väikeste eranditega. Pisipõnn juba magab ja vanem tütar kaebab, et talle ei mahu muud selga, kui roosa valgetäpiline pluus. Temast peab aru saama.

Kuna minu garderoob on valdavalt roheline, aga ei tahaks end kuidagi kõrvalejäetuna tunda, rõivastusin puuveojopesse ja salli. Palav on, aga kannatan ära.
Seitel pikutab sinises tugitoolis, sinine pinal pihus, sinine kaelarätt kaelas.
;)

Voodikaaslane

Ma ei suudaks temata uinuda. Vähemalt viimastel päevadel.

Sellest on tekkimas omamoodi rituaal. Kõigepealt hüpleme koos viis minutit kušetil, siis langeme oimetuna asemele.

Kärbsepiitsast räägin.

Tuppa tungivad porilaste väed. Nad ei suuda uskuda, et ma ikka veel elan.

Elan. Ja materdan. Täna saatsin porikärbeste paradiisi vähemalt 4-5 lendajat ja peksin läbi padjapüürile trükitud elukad. Nende kõrvad olid kärbestega liiga sarnased.

Segane sügis

Roosid õitsevad.
Kuu on jälle mitmes laukas korraga.
Metsised mängivad.

Tänased toimetused

15 lehekülge näidendit. Kuulsaks sellega ei saa. Tuttavatelt peksa aga küll. Mis teha, kui ma olen nii fantaasiavaene, et kasutan näiteid elust. Või - mis ma saan parata, kui elu toob kätte nii head näited! Valmis ikka ei saanud. Otsin seda OLULIST.

:)

Keskpäeval helistas mulle võõralt numbrilt keegi hr. M. Kuna pähe turgatas 4 sellenimelist, aga vähemalt kolme hääl kindlasti ei klappinud, otsustasin, et see on too neljas - kõige ebatõenäolisem. Oligi. Vale otsus. :D

Hea, et suutsin selguse saabumiseni toru otsas vait püsida. :P

Veendusin veelkord, et äkkideed mulle ei sobi. Jõudsin autosõidul mõne minuti jooksul mitu korda oma plaane muuta, aga ellu viisin masinlikult ikka selle esimese. Polnud ka sugugi halb.

Sõin tühjaks kolmandiku kolmeliitrisest kõrvitsapurgist. Ei ole mõtet väiksematesse teha. Ei ole mõtet! :D

Pesapõnn sai endale elevandi. Nüüd pesevad terve õhtu koos kraanikausi juures hambaid. :P

Aga nüüd - teatrisse! Oi, seal on täna palju lilli. Tean üht tuttavat aednikku, kes aia roosidest tühjaks lõikus. :D Hea ajastus! ;)

Kassiliiv

Seitel on tõeline memmekas. Õu teda ei huvita.

Meid huvitab, sest kassiliivakast on tõsine tüliallikas.

"Mina seda oma tuppa ei taha. Mul on nii väike tuba. Siis on kõik asjad haisust läbiimbunud."

"Mina võtan oma tuppa ja vahetan!" lubab viimaks pesapõnn, kes aknataguse kassi süüdistavat pilku enam välja ei kannata. "Huvitav, siin toas üldse kast nii hullusti ei haise!" kiidab ta.

Seitel vist kuulis.

"Juhtus teil midagi?" hõikan, kui rammus lehk ukseaugust sisse surub.

"Jaaah!" niutsatab tütreke lämbuval häälel. "Aga õues on pime. Mina ei julge sinna minna."

Mina? Ei. Ma ei lase end murda.

"Vaata helgemat poolt! Vähemalt tegi õigesse kohta!" matab leidlik põnn ekskremendid 10 cm paksuse liivakihi alla. Kui kauaks? :S

Fotojaht. Rännud

Rändamine on valus. Lähed nägema ja kogema. Just nagu rikkamaks saama. Leiad ja imestad. Tuled koju. Parem olema. Teadjam. Tuled tagasi ja taipad, et midagi olulist jäi maha. Midagi, millele ei saa järgi minna. Midagi, mida polnud võimalikki kaasa võtta. Isegi mälestustes. Ja korraga on su täitmisel maailm nii suur ja tühi.

Teised.

Korteriplaan

Põnn teeb kodutööd.

"Ma ei tea ju, mis kujuga meie korter ongi."

"Kirjuta: ovaal."

"Haa-haa. Ma pean joonistama. Mis ma sellele üldse pealkirjaks panen?"

"...план эвакуации?"

"Ahah! See tähendab evakueerumisplaani. Evakueeruda ma saan niigi igast toast. Läbi PESTUD sääsevõrgu!" tehakse mürgine vihje minu aknapesuäpardustele. :D

Mis päev on täna?

"Kolmapäev."

"Ja veel?"

"Hingamise päev."

"Kas teistel päevadel siis ei hingata?"

"Hingatakse küll. Täna hingatakse teistmoodi. Mõeldakse surnute peale ja siis."

Minemine ja tulemine

"Kuhu sa lähed?"

"Hulluks. Mis siis?"

"Ei midagi. Vaatasin jah, et hakkad sinnapoole minema..."

"Kuidas? Ja nad tõesti tulevadki!!!" imestab kolleeg, kui kuuleb, kuidas inimesed teisel pool toru järjest nõusoleku annavad. Hommikul sündis jabur idee. See eeldab, et rahvas ohverdab kaks õhtupoolikut. Tänase ja homse. Ja nad on nõus!!!

Viimasest nädalavahetusest on raske välja saada. Nii lõbus, vähenõudlik ja üksmeelne seltskond.

Ma ei tea, millega olen sellised sõbrad ära teeninud, aga... küll olen õnnelik, et te olemas olete! :)