Metsaelanik linnas

Sõbrants kutsus dokumente vahetama. Ei, mitte omavahel. ID-kaart hakkas aeguma. Temal mõne kuu, minul paari päeva pärast.
Läksime. Sõbrants sõidutas linna, juhatas migratsiooniameti uksest sisse. Seal tõttas meile vastu tore ametnik,  kes jagas pildistamiseks soovitusi, jälgis, et välimus oleks korras, juhatas pildistamiskabiini, vajutas, kuhu vaja, hankis järjekorranumbrid (kuigi järjekorda polnudki) ja kutsus teeninduslaua juurde. Mul oli nii hea meel, et ta minu valis. :D
Sõbrants jäi jälle oma teenindajaga rahule. Nii et kõik õnnelikud.

Korra juba linnas, läksin poodi ka. Naljakas. Ei tahtnudki midagi. Pisipojale pisikese kingi siiski tegin. Sünnipäev möödus ju suhteliselt tagasihoidlikult.

Ja kohv! Kohvi oli kindlasti vaja (kuigi meil kodus keegi kohvi ei joo!) :D
No ja Freddy söök.

Selveri kassasabas sattus silm eesseisja kaubale. Juust. Salatikarbike. Viinapudel??? Piinlik, aga põnev. Piilusin, mis nägu ostja on. Ilus noor naine. Ei ütlekski, et joob. Ehk on mees joodik? Norib tüli, kui õhtuks pudelit ei tooda... Pärast pudelit nagunii norib...
"Palju õnne sünnipäevaks!" hõigati kassast.
"Misasja?" võpatas viinaostja-naine.
"Palju õnne! Sünnipäevaks."
"Ahah. Aitäh!" kohmetus naine ja astus paar sammu edasi, asju pakkima.

Tuttavad nad ei tundunud. Kas sünnipäev paistab teenindajale kuskilt kätte? Pangakaardilt? Partnerkaardilt?

Nii et polegi peres joodikuid. Hoopis töökaaslased. Või sugulased. Pigem ikka töökaaslased.

"Kas teil Partnerkaart on?" Seda küsiti juba minult.
"Ei ole."
"Kas kaasas ei ole või üldse ei ole?"
No mis nüüd? Tahab minu sünnipäeva ka teada? Mina ju viina ei osta, ainult kohvi ja koerakrõbinaid. Mis pidu sellega ikka nii väga pead!
"Üldse ei ole."
"Aga ehk soovite? Praegu saab tasuta Partnerkaardi."

Noh. Ma käin linnas paar korda aastas. Mis ma külas Partnerkaardiga teen? Maal on naturaalmajandus. Külarahvas pakub mulle õunu, porgandeid, kartuleid. Mina vastu... kiidan nende aeda ja head saaki. Külarahvas toob marju, mune. Mina neile vastu... naeratan. Nii me elame.

Aga kui tasuta saab... Olgu.
"Minge infoletti, seal pole järjekorda!" juhatati kassast.
Läksin.
Infolaua teenindaja ulatas lahkelt täitmist vajava paberi, näitas, milline osa on oluline ära täita ja lubas mul rahulikult oma isikuandmeid meenutada.
See oli viga!

Migratsiooniameti Kadri ei lasknud mind hetkekski silmist. Täitis olulised lahtrid ise ja jälgis, et allkiri satuks õigele ruudule.

Nüüd aga jõudsin seni, kuni järgmisele kliendile abi anti, lehekülje lõpuni ära täita.
"Aitab, aitab!" sikutati mul paberit käest, kui valmistusin rinnaümbermõõtu, põetud haigusi ja peretraditsioone lisama. Vaba pinda veel jätkus ja ma alles sain käe soojaks.

Paar vilunud liigutust ja võisingi oranži ja läikiva kaardi rahakoti vahele pista.
Aaaaaga...
"Minu ID-kaart!"
"Ma andsin selle teile tagasi!"

Miks mina ei mäleta? Otsin rahakoti läbi. Nii ongi! Pole seal mingit kaarti.

"Otsige rahulikult!" soovitab teenindajanna.

Mis rahulikult! Ma ju tean, et ma ei pannud seda rahakotti.

"Ehk unustasite sinna, kus uut ID-kaarti taotlesite?" pakub teenindajanna.

Mh? Ega ma mingi loll ei ole! See oli mul käes. Ma andsin selle talle isiku tõendamiseks. Raudselt pistis oma paberite vahele ja nüüd isegi ei vaevu vaatama. Muudkui mulle soovitama: "Vaadake veelkord rahulikult rahakotti."

Mida ma siin vaatan? Paberraha pole. Et on nende paari kahesendise taga peidus? Siin on ID-kaardi eest maksmise kviitung, näete, raputan lahti... Ei ole! Siin on lugejakaart, bensuka kliendikaart, säästukaart, juhiload, ID-kaart...

Ok. Ma lähen nüüd hästi ruttu ja häbenedes õue ära.
Autosse.
Koju.
Automaadist oleks võinud raha võtta. Eh! Küllap on hea, et torkima ei läinud. Viimaks oleks selle koos kaardiga seinast välja tõmmanud. Või midagi...

Aga pildid tulid kenad. Kenamad, kui viis aastat tagasi. Ja tookord leidsin, et nii ilusat dokumendipilti pole mul olnudki.
Sõbrants muidugi hõõrus õelalt käsi. Et igale tõusule järgneb tagasiminek. :D :D :D