Seenel

Proovisin mõned korrad oma koduümbruse seenemetsas käia, aga see muutub iga päevaga aina populaarsemaks. Tahaks rahulikult uidata, mitte võõraid jutte pealt kuulata või karta auto alla jäämist.
Leppisime tuttavaga kokku, et lähen tema juurde ja sealt siis koos. Veidi vaiksem kant.

Viibisin kodust eemal umbes 4 tundi.
Sellest 15 min kulus sõiduks.
Tund aega jõin pererahva köögis teed ja vaatasin aknast metskitsi.

Siis lõpuks hakkasime rebaserada mööda minema.

Kümme sammu metsas astunud, otsustas kaaslane, et see on nõme mets ja üldse oli seenele tulek üks tobe mõte. Keeras otsa ringi ja läks koju tagasi.

Tegelikult oli igavesti äge paik. Selline ürgne. Metsaojad ja mahamurdunud puud, sõnajalapuhmad ja suured sõrajäljed nende vahel. Värsked. Väga suured. Oleksin pakkunud, et põder (mulle isegi tundus korraks, et nägin teda vilksamisi puude vahel), aga siis leidsin veel aurava väljaheitehunniku. Ei olnud pabulad.

Hunniku järgi otsustades kaalus kakaja vähemalt 400 kg. Olgu, 350. Kuna mul sentimeetririhma kaasas polnud, jäi notsu rinnaümbermõõt mõõtmata. Ega ma väga otsinud ka. Pigem katsusin liikuda suunas, kus jälgi vähem.

Seeni polnud.
Nii märjas kohas saakski kasvada ainult väga väga sihvaka jalaga seened.
Liikusin kõrgematele aladele.
Lahedalt kõrgetele.
Seal polnud ka seeni, aga oli vinge maastik ja võimsad puud. Ma kohe lihtsalt seisin ja vaatasin. Fotokas jäi muidugi koju.

Aga teisel pool mõhnu elasid seened. Riisikad. Pisikesed. Palju. Mõnusalt palju.
Korjasin. Korjasin. Korjasin. Kuni selg jäi kangeks ja ämber sai täis. Oma 10 min korjasin. Või 15.
Siis mõtlesin, et vaatan lihtsalt huvi pärast, mis edasi tuleb.

Edasi oli jälle märg. Tagasi ka ei tahtnud minna. Tunnistame, see seamets oli natuke kõhe.
Läksin paremale. Üle tee ja läbi tihniku, mööda mättaid ja maha raiutud võsa... kuni olin jälle metsas. Leidsin kohe ka ühe võiseene. Siis ei olnud tükk aega ühtegi seent. Aga tühja neist seentest. Tõusin kõrgendikule, laskusin raba serva, jalutasin, jalutasin... lõpuks leidsin mõned tundmatud puravikud (sapi-, ma pakun). Ja väga ilusa lagendiku leidsin. Nõmmepealse. Mugisin pohli ja sinikaid. Hästi tore oli. Päike paistis. Samblik krõbises taldade all. Linnud riidlesid (ilmaasjata!) ja mul polnud halli aimugi, kus ma asun. Mmm...
Unistasin igasugu lapsikuid unistusi ja sügasin põdrakärbseid sügavamale rõivaste alla.

Noh. Lõpuks tuli kodu poole keerata. Aeg läks. Ämbri tassimine tüütsa ka ära.
Pakkusin, et kodu võiks jääda sinnapoole, kuhu päike suundub. Oligi. Esmalt tuli üle saada sellest võsarappega kaetud märgalast. See oli
õudne.
Kujutlesin, kuidas oma ämbritäie riisikaid elegantselt mätaste ja risu vahele laotan.
Mkm.
Püsti jäin.

Arusaamatu. Kui sa oled läinud otse ja tulnud otse, kuidas ometi nii suur nihe tekib? Maakera tiirlemise ja pöörlemise pärast, ma usun.

Viimane metsaetapp oli igav. Poleks uskunud, et nii igavaid metsi üldse olemas on. Ma kohe pettusin. Eriti, kui aru sain, et see on minu oma mets. Mõtlesin maamaksu peale ja kahju hakkas endast.

Tagasi sõiduriista juures, suhtlesin veel ligi tund aega pererahvaga. Hüvastijätuks. Järgmisel aastal sõidan kohe sündmuskohta (so kohta, kust seen  sain). Kulutan  sama saagi saamiseks maksimaalselt kolmveerand tundi. Emotsioonid muidugi jäävad ära. Sellest oleks kahju.
Sinna lagendikule võiks veel sattuda. Ilma seeneämbrita. Ja kuskilt kuivemast küljest.