Sügismõtisklus lindudest ja muust

Ootan ühe väikese preiliga bussi. Suure kivi juures.
Õhtu. Haned lendavad. Lehed langevad. Hääl on ära. Eks natuke väsinud ka.
Nii et osalen vestluses võimalusel vaid peanoogutuste ja -raputustega.

"Linnud... Lendavad talveks soojale maale..." jälgib põnn silmadega hanede rändu. "Mõtlesin, et läheks ka... Aga mul pole ju piletit...

Nemad saavad ilma piletita. Nemad lendavad..."
Noogutan.

"Kahju. Toonekured lähevad ära ja jätavad oma pesad siia... Äkki sellepärast ka, et muidu pesad kukuvad lendamise ajal alla?"
Huvitav mõttekäik. Annan sellest miimikaga märku.

"Kas sulle meeldivad linnud?... Mina ei tea... Nad ju käivad mu akna all nokkimas... Mispärast küll?"
Kehitan õlgu.

"Linnud lähevad kõik ära siit... Aga väiksed punased ja kollased nad jätavad maha...Vaata! Mingi pika sabaga lind!"
"Harakas."
"Kas ta läheb ka? Kui kõik linnud ära lähevad, siis on ilma linnuta maailm ju?"

Harakas kadus majanurga taha. Nii et hetkel ongi.

"Kas see kivi on rauast?"
Raputan pead.
"Ta on igatahes väga kõva. Täiesti nagu rauast."
"Kivist," pressin läbi paistes kurgu oma rumalavõitu vastuse.

"Tead... Mitu aastat tagasi see maja oli mõis, aga sellest on tehtud koolimaja."
Noogutan.

"Kellele sa kirjutad?"
"Endale."
"Et siis pärast loed? Sa juba praegu ka loed! Kirjuta siis enda nimi ka alla.
Oi! Buss tuleb!"

:)