Väsitav päev?

Üks väikemees kibeleb kangesti riiulist mängumikrofoni haarama.
"Mängime täna teiste mänguasjadega," meelitan ta laua juurde.
Tundub aga, et mikrofon jäi väga hinge vaevama, sest kui palun ühe karbi riiulisse tagasi viia, haaratakse lennult mikker, lauldakse sellesse kiiresti imearmas laulujupike laulupoisist ja päikese tuppa toomisest (vms), mikrofon vupsab tagasi oma kohale ja poiss laua juurde, nagu poleks mingit laulmist selles toas iial toimunud.

Mina ja mu mälu. Mulle ei jäänud sellest ju midagi meelde.

"Laula veel seda laulu," palun hiljem mudilast, aga ega siis tahtmise peale tule.
Poiss muheleb. Lõpuks nõustub. Enne pistab mulle tillukese plastmasskitarri pihku.
""Sina mängi!"
Olgu siis. Eks nii oleks ausam küll.
Tõmban sõrmedega tähtsalt üle pillikeelte. "Tinn-tinn-tinn..."
Ootan toda ilusat laulukest, aga poisil juba uus lemmik.
"Sepapoisid..."
"Ei! Palun laula seda päikese ja poisi laulu," anun põnni."Mäletad seda laulu?"
Poiss noogutab armulikult ja viipab käega: "Mängi!"
Tinistan tamiile. "Võid alustada!"
"Mängi veel!" nõuab solist.
Mängin. :S
"No nüüd..."
"Päike... Päike... Poiss," deklameeritakse mulle püüdlikult. Põnn hakkab itsitama ja tuiskab toast välja.
Jään totra näoga istuma, "kitarr" süles. Mängin veel midagi või kutsun järgmise? :D

Kutsun järgmise.

Vaatame pilte ja otsime sõnu juurde. Et kui valus, siis AI, kui midagi valesti, siis EI, kui imestama paneb, siis OI ja kui ehmatab, siis UI.
Pilt: Kraanist pritsib tüdrukule vett näkku.
"Ai!"
"Valus?"
"Ei, ehmatus."
"Mis ta siis ütleb?"
"Ou-ou-ou!"

"Tubli, võid rühma minna!" lõpetan viimase põnniga tunni.
"Kelle ma nüüd kutsun?" pärib põnn.
" Ära kutsu kedagi. Tänaseks aitab."
"Mhmh. Sul ju oli ka väsitav päev!"

:D