Minu väike anomaaliline maailm

Sõbranna kutsus külla. Tore. Õhtuks polnudki plaane.

Metsavahelises maanteeservas köitis tähelepanu väike valge lind.

Nüüd tean: sabatihane.
Hüples ühelt oksalt teisele ja kui üritasin edasi kõndida, lendas aina lähemale ning häälitses üha valjemalt.
"Mida sa tahad mulle öelda?"
Linnukeel on nii keeruline.

Tihane muudkui jutustas ja keksis ümber põõsa. Justkui püüaks mind tuldud teed tagasi meelitada. Kui ma ei läinud, tuli noomima. Jalutasin juhatatud suunas.
"Kuhu sa mind viid? Mida ma tegema pean?"

Fotokas oli kaasas, aga sai peale esimesi pabinal tehtud pilte tühjaks.
"Kullakene! Ma olen ju nii taipamatu!"
Rändasime oma 50 meetrit tagasi. Korraga lendas minu tihase kõrvale teine valge lind. Küllap pruut (või peigmees).

Oleksite te näinud uhkust linnu pilgus! Usun, ta tahtis mulle oma väljavalitut tutvustada. Tõesti tore paar. Mingu teil hästi! :)

Fotojaht. Taaskasutus

Teema muutis mu kurvaks. Kõndisin mööda korterit ja ei leidnud taaskasutusest mingeid erilisi märke.

Olgu. Määrdunud riideid ja toidunõusid ma reeglina ära ei viska. Pesen taaskasutatavateks. Katkise tekikoti nõelun taaskasutatavaks, kuni surm meid lahutab.

Siis annab tugevamaid osi mõnda aega pruukida triikimis- või tolmulapina.

Üht saunalina ei lubanud tütar juba pool aastat tagasi masinasse panna. Et laguneb molekulideks ja ajab ebemeid. Olen seda sestpeale käsitsi pesnud. Hea pehme riie, imab hästi vett. :P

Oeh. Sukeldun prügikasti. Et kus ja mida veel kasutada annaks.

Jogurtipakkidest saaks jäneseid teha, konservipurkidest - pliiatsitopse. Nojah, aga ma pole eriline "nipsasjakeste" inimene. Ka üks "suveniirjänes" elamises tunduks liig ja pliiatsi hoidmisega saab edukalt hakkama ristsõna.

Ega ma sellest äraviskamisest vaimustu. Parema meelega ostaksin lahtist koeratoitu ja piima tooksin mannerguga lehmatädilt. Pole kahjuks nii toredaid võimalusi.

Hmhmhm... Auto on mul teiste vana. Korter ka. Ja aiamaa. Viimast olen juba 25 aastat korduvalt kasutanud. Paariks aastaks viskasin tegelikult minema, aga otsisin siis jälle umbrohu seest üles.

HAA! Kõblas on mul poolenisti teise ringi toode! Või kes teab, mis tore riistapuu ka tema metallosa eelmises elus võis olla. Vars tekkis igatahes jõulupuust. 

Minu väikeste valgete kätega laasitud ja lihvitud.

Jee! Midagigi! :D :D :D

Teised taaskasutajad.

Kevadel külas

Päiksepoolsed künkanõlvad on sinilillelillad ja ülasevalged. 

Ussskumatu! Ülased! (Eredas valguses ei nõustunud nad paraku pildile jääma.) Kõik tuleb tänavu kuidagi korraga.

Ja kõige selle lilleilu keskel jääkaanega järv. 

Tahtsin liugu laskma minna, aga sõtkapaar ei soovitanud. :D

Laululind

Mõnus hommikune tund. Loeme lindudest ja nende pesadest.

Sekka salmijupp lõokese laulust.
Ja nagu palumise peale hakkavad kuldnokad puu otsas vilistama. Nii, et läbi topeltakna kostab.
Avan aknad. Vaatame. Pildistame. Nii saab lindu veel paremini vaadelda.

"Kuula! See, kes niisugust häält teeb, on kuldnokk." (Vilistan nii sarnaselt kui suudan, sest ümber askeldab ka puukoristajaid, metsvinte, tihaseid...)
"Mul on parem mõte!" tormab noor linnuvaatleja oma laua juurde. "Laula talle see ette!"

:) :) :) :) :) :) :)

"Nii laulab ju lõoke. Seda peab põlluservas laulma," suudan pakkumise eest ära vingerdada.

Aga endale luban, et juba täna õhtuks on mul sõnad peas ja harjutan väljaääres viisi ka selgeks.

Õel ema ja ilus laps

"Kuidas köögivilju tehakse?" ilmub toauksele põnn.
"Nooh... võtad seemned, paned mulda, kastad..."
"NEID köögivilju!" turtsatab põnn ja vehib kilepakiga, millel ilutseb kiri "Pühapäevapada".
"Hautad."
"Pliidil?"
"Ei. Otsi kana."
"Tegelikult ka, panen vett peale?"
"Alla. Singitükke pole enam? Prae ära, saad natuke rasva..."
"Iuuu! Ma teen veega. Siis ma lihtsalt keedan ju?"
"Aga ära keeda lihtsalt. Keeda keeruliselt."
"Äh. Aga kui ma teen vesivannil? Et siia panen vett ja siia köögiviljad?" taritakse potid lagedale.
"No tee."
"Ah, ma vist ikka keedan..."

Pärast seda, kui perearst mainis, et mu tütar on normaalkaalus, algas draama. Laps leiab, et peab 20 kg alla võtma, sest... normaalne olla on äärmiselt ebanormaalne! Õnneks esialgu alandab ta kaalu riiete arvelt (jope näiteks aitas korraga mõnisada grammi maha võtta) ja õnneks on soojad ilmad.
Oh.

Fotojaht. Ripub

Mis meil siis ripub? Kindlasti kalender. Kodupaikne.

Kohustuslik rohelus. Roheline liblikas rohelise tups-rohtliilia väädil.

Rohelised vidinad peegliraamiks.

Matkasellid. Minu tiivad oleks selle maa peale ikka üpris lontis. :D

Teised rippujad.

Õitseb

Pesu paistab

Põnn tuuseldab korteris ringi.
"Mida otsid?"
"Lühikesi teksasid."

Jee! Võimalus
1) laps õue meelitada,
2) motiveerida ta riideid nöörilt tuppa tooma.

"Ma pesin pesu. Ehk on nööril."
"Õues?"
"Õues. Mine vaata..." (Tahaks lisada: "Too riided tuppa ka, kui juba lähed.")
Põnnil on parem plaan.

"Kus binokkel on?"
:P

Kuidas tellida torumees

Veefilter vajab vahetamist, aga mina sellega küll hakkama ei saa. Ei üritagi. Mäletan eelmisi katsetusi liiga selgelt.

Voh! Meelde tuli! Sõber torumees võttis selle jaoks mingid spetsiaalsed tangid. Aga ma ei hakka teda ometi nii kaugelt kohale helistama. Õnneks on mul pisike ja tragi naabrinaine. Nagu Aatomik. Tema suudab kõike. Aga selgub, et tal pole vahendeid. Paljakäsi pole mõtet. Ma isegi ei kutsu.

 Helistan parem sõbrannale. Tema mees ütleb, et tavaliste torutangidega seda küll ei ava.

Naaberkülas elab veel üks imemees. Helistan talle.
"Ok, eks ma hüppan läbi!" lubab too. Paneb kohe toru ära, nii et ma ei jõua küsidagi, mis päeval. Asetan mobiili lauale ja vaatan, kuidas mingi masin õuele sõidab. Ei ole!? On!!! Sellist kiirreageerimist küll ei osanud oodata. :)

Selgub, et saab siiski ka käsitsi. Lihtsalt tugevat meest tarvis. Olemas.

Uskumatu! Lahe! Nii suur mure murtud, kusjuures igasuguste murdmisjälgedeta!
:D :D :D

Ööd on meil valged

Kell neli hommikul.
Kass hakkab liiva kraapima. Kui ma nüüd ei reageeri, on kohe hapnik otsas ja õhk nii paks, et tuppa avanev aken enam lahti ei tule. Sööstan. Kiisu, õue!
Tehtud. Nüüd oleks vaja süda uuesti rütmi ja uni tagasi saada.
Leian sudokud, kerin teki ümber ja jään kööki, et lambivalgus perekonda ei segaks.

Korraga sõidab maja ette auto. Naabritel külalisi? Sellisel kellaajal?

Minu juurde??? Kerin peas läbi kõik võimalikud tulijad. Ükski ei ennusta head.

Aga... Trepikojast ei kosta samme. Hmhmhm.

Vargad? MEIE maja juures? :D Need peavad küll... segaduses olema.

Oot. Aga mul tuli põleb toas. Kas see ei peleta?

Äkki meelitas hoopis? Küpses eas kaunis naine sulnilt köögilaua taga pliiatsiotsa närimas...

Auto keerab ringi. Kui on vargad, siis väga julged, sest laternad lõõmavad, numbrituli põleb. Kust nad võivad teada, et mu binokkel on hetkel teises toas kapi peal ja mitte käeulatuses nagu talvise linnuvaatluse ajal. :D

Masin jääb seisma. Kaks meest suunduvad otsustavalt elektriposti poole. Elektrikud! Vaesekesed! Keset ööd saadetud riket likvideerima.

Oot. Aga mul ju tuli põleb toas. Millist riket?

Ehk tulid kappi värske elektriga täitma? Nägid, et daamil valgus toas, järelikult tarvis. Aga elektrivool liigub ju mööda liini? Ei?
Toon küünla. Igaks juhuks.
Vool jääb alles.

Näh, nii halvasti paistab siit. Helistaks naabrinaisele? Temal peaks hea ülevaade olema.

Niikaua kui kõhklen, istuvad mehed autosse ja lahkuvad. Ei saand ma targemaks midagi.

Sudoku ei huvita enam. Mõtisklen. Et minu teadmised elektrist on olematud. Tean ma, milleks on need metallkastid postide küljes? Või millised on elektrike tööülesanded. Kunagi sai küll koos elektri-poistega koolis käidud, aga ega ma nende ala vastu huvi tundnud. Mäletan ainult seda ärakraabitud posti kuuri taga, kus nad ronimisharjutusi tegid.

Ehk käivad tublid töötajad igal ööl kell neli, vahetavad kapis filtreid, et mu elamisse puhas elekter tagada. Mina lihtsalt pole märganud. Magan rahulikku und.

:) :) :)

Loomad elutoas

"Siin kaob tükiks ajaks lemmikloomaisu ära," nendib Põnn23.
Arusaadav. Kümneaastane kass, pooleteistaastane koer ja 1a 3k põngerjas on kokku üpris kurnav kamp.
Juuksehari õnnestus juba üles leida. Silmapliiatsit hoian koolimajas. Üldiselt asjad ilmuvad millalgi välja. Ehk veidi näritult ja karvatuusti sisse pakitult, aga tulevad.

Seitel terroriseerib oma väljapeetud ja väärikal moel.
"Palun luba, ma õngitsen kapist kausi," alustan läbirääkimisi.

 

Ei? Selge. Mõni teine kord siis.

"Võtaks koera jooksma kaasa," ohkab Põnn14. "Aga ta ei jaksa joosta..."
Lubatagu muiata. :)

Puu otsa ja tagasi

On üks lugu.

Iga kord, kui sinna metsa satun, otsin seda puud. Ma tean, et too lugu on väljamõeldis (ise ju mõtlesin), aga ei usu.
Täna turnisin endalegi ootamatult sileda ja kuiva asfaldi pealt lumisesse ja oksarägus võpsikusse. Imelik tunne oli. Lihtsalt läksin. Nagu teaks, kuhu. See puu on olemas. NEED puud. Müstika. Uskumatu. Võimatu. Aga on.

Pärast ei imestanudki eriti, miks kükitan teetruubi juures ja ootan. Ükskord peab ta välja tulema. Mul ON VAJA temaga rääkida.

Toredaid sündmusi täis päev, aga olemine on kuidagi... norgus. Nii ei sobi mulle. :)
Paganama puu! Lõi kanalid lahti. Valed ka.

Fotojaht. Viljad

On juhuseid, et enne tuleb vili ja siis alles õied. Ja need õied võivad samasugusel viljal olla üpris erinevad.
Eilse vilja õied:

Üht-teist ka kodusest viljasalvest:

Teised.

Kodused kõnelused

Ostsin 2 pakki Mynthonit. PÕNN VÕTTIS ROHELISE ENDALE!!!
Mismõttes???

"Annad mulle vähemalt ühe proovida!" (Õuna.)
"Annad mulle enda omast vastu! Proovida."
"Sa ju tead neid." Tüüp! Apelsinist juba sai koer pool endale. "Näed? Ma panin KAKS  asemele."
"Haa-haa! Sa võtsid ka kaks! Küll ma juba tean, kuidas meie peres asjad käivad!"

"Ema! Vaata! Lund sajab. Ei. Vihma. See on hea, sulatab lume ära."
"Mis selles head on? Tahtsime trupiga laupäeval randa minna. Sooja ilma lubas. Niiviisi sulatab veel jää külje alt ära. Ma võin uppuda!"

"Te võiks oma näitekaga minna ükskord jääauku suplema."
"Hull oled või?"
"Ei. Aga teie olete. Ja seda nimetatakse karastamiseks."
"Ei. Kopsupõletikuks."

Lähme kalale!

Kooli saabus uus lauamäng.
Niiiiiiiii lahe!
Hariv.
Põnev.
Ilus nagunii.
Kolleegile saab käru keerata.
Laseb unistada end suurde suvesse.

Võimalik, et millalgi võetakse lapsed ka mängu. Täna kalastasid pedagoogid. ;)

Rohkem selliseid mänge ja grupikallistus väljamõtlejale! :D

Hobustest ja teistest. Sekka natuke otsest kõnet ka

Klassi astudes leidsin tahvlilt kunstiteose. Mitte lihtsalt pildi. Jutuga pildi.

Mehel polnud raha neile süüa osta ja siis nad põgenesid metsa ja jooksid, kuni leidsid juua ja süüa (loomade söögikohas). Niikaua kui laps sõi, ema piilus, et kas see mees on raha saanud ja siis kui sai, siis ütles: "Lähme nüüd koju tagasi, ta saab jälle meile süüa osta."

Kui juba lugudeks läks, kirjutame näidendi? 

"Kes sa tahaksid näidendis olla?"

"Karu."

"Väga hea! Mina olen siis..."

"Ole rästik!"

(Kui hästi nad teavad!) ;)

"Kes sina tahad näidendis olla?"

"Kuldnokk."

"See pesakast töövihikupildil pole kõige parem. Niisugune istepulk  aitab oravatel ja nugistel linnupoegi röövida. Nad hoiavad siit kinni, kui pesa rüüstavad."

"Kui mina teen pesakasti, siis ma teen väljast siledaks. Orav hakkab tulema ja libiseb maha. Ma teeks ühte nurka neile pesa ja ühte nurka teeks poegade jaoks kiige."

Fotojaht. Lemmikvärv

Mul ei ole lemmikvärvi. Mulle meeldib peaaegu igasugune roheline.

Mõni nimetab seda haiguseks. Mõtleks! Käsi püsti, kes ei oota, et ometi kord juba roheliseks läheks. :P

Teised.