Pärast tormi külili

Mõni tuule pärast,

mõni tarbe pärast,

mõni mõnu pärast. ;)

Kolm päeva elektrita

Ei midagi hullu. Lapsevanem ema sasis kahekümneliitrised ämbrid käevangu ja rõõmustas, et maja nii kraavi lähedale on ehitatud. Juua see vesi vast väga ei sünni, pestes teeb pruuniks, aga lilled said kastetud ja vetsupott kah.

Küünlavalgusõhtutel sai põnniga ilmaasju arutada. Korralikult välja puhata. Pealambi valgel raamatuid lugeda.

Ajaviiteks joonistas põnn endast autoportree. Pisut pime selleks ju oli...
"Emme! Sarnasus on märgatav! Vähemalt prillid joonistasin õigesse kohta!"

"Sina võtsid mu pliiatsi ära!"
"Mkm."
"Võtsid jah. Sina kirjutasid jõulukaarti."
"Kaardi. Ma kirjutasin ühe kaardi."
"Ma ei öelnudki, et mitu."
"Sa ütlesid: KAARTE!"
"Ei öelnud. Pese kõrvad puhtaks!"
"Ei saa! Vett ei ole!"

"Saad aru, kui ma nüüd lähen vett tassima ja sel ajal tuleb vool tagasi, siis ma olen väga... erutatud."
"Mis sa siis ootasid nii kaua ja kohe ei läinud???"

"Vaata, mis koer tuppa tõi!"
"Käbi??? Veate siia igasugust... Samas. See kõlbab ju kütteks. Ütle, et ta tooks veel!"

"Naabritel veab. Neil on vähemalt patareidega raadio..."
"Tahad, ma laulan sulle?"

Fotojaht. Punased täpid

Hoopis lihtsam oleks leida täppe punasel taustal. Eriti valgeid. Aga appi tulevad vanad jõulukaardid.

Punased klaaskuulid, õunad, pohlad, pihlamarjad, päkapikud, lõngakerad, leevikesed, punaväelaste punapõsed...

:)

Teised täpijahil.

Fotojaht. Ümmargune ja kandiline koos

Ümarkandiline advendivalgus ümarkandiliste üllatustega. :)

Teised jahtijad.

Tänase päeva heategu tehtud!

NIIIIIIIII mõnus tunne on! :)

"Heategu ei sure. Ta elab edasi tegija südames!"
Kahjuks ei suuda meenutada, kes nii ütles. :(

Arvutist võõrutamine

Ärkasin. Naaber müttas juba õues, lasin meie kutsu ka lumememme ehitama. Sain hommikutoimetustega ühele poole ja loomulikult oli tarvis arvuti tööle panna. Et kas sõpradel on ka juba hambad pestud, juuksed kammitud ja mida nad hommikusöögiks sõid.

Tuba pole just jahe, aga ikkagi on mõnus end teki sisse keerata, jalad kõhu alla pakkida ja kägaras ning käsipõsakil hommikusi uudiseid uurida. Teada lugu ju, et siit niisama ruttu minema ei pääse.

Keegi teab seda veel. Kass. Otsustava hüppega maandutakse mu seljal. Kolmetoalise korteri kõige toredam paik?

Veider ei ole või? Niimoodi kassiga kahekesi kodus? Nagu kilpkonn.

Muusikat enam ei kuula. Nurrumine raputab aju segamini. Jalad surevad. Tunnen, kuidas see 6-7 kg mu madratsi sisse surub.

Ei. Peab end püsti ajama.

Natuke kahju on ka. :D

Rahalikke jõule!

Suhtlesin tirtsuga, kelle maailm on valdavalt rõõmutu ja ülekohtune.

"Detsember on üks aasta toredamaid kuid! Kogu aeg toimub midagi!"
"Mul küll ei toimu. Muudkui istu kodus. Mitte kuhugi ei pääse!"
"Kuhu sa tahaksid sattuda?"
"Ei tahagi kuhugi. Igal pool küsitakse ju raha."
"Ei ole ju nii! Mõnikord võib ka väike jalutuskäik palju rõõmu tuua."
"Millal ma jalutan? Ma lähen koolist koju ja siis pean ainult tööd tegema."
"Kogu õhtu? Mis tööd need siis on?"
"Pean tube koristama ja prügiämbrit välja viima, koeraga jalutama ja siis ülejäänud aja muudkui õppima."
"Need on ju kõigi laste tavalised tööd. Ja näed, sa saad lausa koos koeraga jalutamas käia!"
"Jah, aga ema ei tee midagi. Ainult vedeleb."
"Ma arvan, et sa pole osanud ema tööd märgata. Kui sina koju lähed, on ka emal pikk tööpäev seljataga. Ja väikeste lastega kodus olles tihti ei paistagi, et ema on keetnud ja pesnud ja koristanud. Pisikesed käed ajavad kohe jälle sassi. Ja kui keegi kunagi su tööd ei märka, läheb tuju ka ära. Usu, kui sa ema kiidad, jõuab ta palju rohkem."
"Meil ei kiida keegi kedagi."
"Tead, kes õpetas meie pere ütlema: "Ma armastan sind!"? Minu noorim laps. Me ju armastasime enne ka üksteist, aga siis saime aru, kui tore ja lihtne on seda välja öelda."
"Meil ei armasta keegi kedagi."
"Ma ei usu seda.  Muidu te poleks koos. Kas sina oled oma peres kellelegi öelnud, et sa teda armastad? Ole esimene! Varsti näed, et seda on tore öelda, see rõõmustab teisi ja nemad ütlevad sulle ka. Tegelikult on teil ju tore pere. Mõni laps on sinu peale väga kade, sest temal ei ole mitte kedagi."
"Mis tore! Raha kunagi ei ole!"
"Kui ema on väikese lapsega kodus, siis ongi keeruline toime tulla. Aga alati saab midagi lihtsat välja mõelda, et jõulukuu oleks natuke rõõmsam ja armsam."
"Me ei saa ju piparkookegi teha! Kõik raha läheb võlgade maksmiseks."
"Aga mõtle kui tore, kui võlgadest lõpuks on lahti saadud! Tubli, kui pingutate. Ja mina tean, et õpetajal on plaanis teiega varsti piparkooke teha!"
"Mis piparkooke! Siis on ju jälle raha vaja!"

Oh aeg! Mina rohkem ei oska!

Kui siis kuulen, mida mõned jõulukinkideks ostavad, kuidas kalkuleerivad ja kommenteerivad, ei jõua ära imestada. Kas nad selliseid jõule tahavadki?

Loodetavasti minu pere mulle meie jõulukombeid ja -olemisi pahaks ei pane. :)

Kuidas tohterdada väga vana programmiga arvutimammutit?

Kõigepealt löö omanik maha.

A: Mul on arvutis mingi jama.

B: Laua?

A: Mhmh.

B: Võid teamvieweri peale panna ja ma viskan korra pilgu peale.

A: Jeeeeeeeeeeee. Kuidas ma su siia saan?

B: Mismõttes sinna?!

A: Aa. Öö. Ee... ma lähen kööki häbenema.

B: http://www.teamviewer.com/en/index.aspx  See pane arvutile peale.

A: Kas käsitsi kirjutatult või väljaprinditult? J

B: Lingi pealt lae alla.

A: Hissake. Lingist  laeni on ca 1,5 m. Annan parima. Sina ainult ära erutu. See ei sobi sulle. :D

Tervenemine. Ükskõik kuidas

Et haigusest paremini taastuda, otsustan osta vitamiine. Koolis oli neist kolleegiga juttu ja ta isegi soovitas mingeid, aga loomulikult unustasin, milliseid.
Pole hullu. Räägin apteekrile, et olin haige. Küll tema aitab valida.

Apteeker jääb mulle suurte silmadega otsa vaatama.
Mida ma valesti ütlesin?

Kuulan öeldu korraks peas uuesti üle: "Palun mulle ükskõik mis rohtu. Olin just haige."

Võimas.
Nii piinlik.
Jookseks minema, aga ei saa. Vitamiine tahaks. :)