Laupäevane reisirõõm

Pealinn, mis mõne mu naabri jaoks asub otse siinsamas ümber nurga, jääb minu tarvis teisele poole maakera. Paar korda aastas ikka kohtume. Häda sunnil.
Seekord siis jälle põhjust minna.

Võtsin põnnud kaasa. Et saavad natuke uusi kogemusi. Rongiga sõita. Linnas jalutada...

Rongisõit oleks äärepealt ära jäänud. Oma viga. Ei märganud, et peatus.ee-s meie valitud veduripildiga ELR on Tartu rong. Ronisime valele perroonile. Õnneks muutusin kahtlustavaks, kui rohelist foorituld märkasin. Hõikasin igaks juhuks naaberplatformi oranži vestiga luuameest, et äkki tema on kohalik ja teab paremini, aga onu oli hästikasvatatud, ei laskunud võõrastega vestlusse.
Jalutasime siis minu kõhutunde ajel õigesse kohta.

Rongis jagus elamusi ja emotsioone tõesti. Paistis, et järgmised 40 minutit saame mõnusa mugava rongi vahekäigus veeta. Kahe lapsega, kellel on tasakaaluprobleemid. Kolmas on lihtsalt kolmeaastane. :D Aga temale meeldiski seismine rohkem. Õnneks hakkas läheduses istuval perekonnal meist hale ja nad pakkisid oma pere alt ühe istme vabaks. Vaatasid küll veidi üllatunult, kui sinna vanema põnni istuma surusin, aga mis neil ikka öelda. Igaüks ise teab, millist last oma peres teistele eelistab. :P

Läbi vanalinna traavides rõõmustasin, et mul kümmet last pole, sest meie nelja kooshoidmise ja kõnniteele mahutamisega oli pisut müttamist. Teisest küljest, kui mu tüdrukud meiega liitusid, läks justkui oluliselt lihtsamaks. :)
Vaata, Pikk Hermann, Vana Toomas - varsti viissada aastat vana, rong, kahekordne buss, kirik, kits, nukuteater, porilomp, ülekäigurada...

Sattusin prillipoodi, kus optometrist oli kirjaoskamatu, sest pidin talle pool tundi seina pealt tähti ette lugema, enne kui ta rahule jäi.

Põnnid einestasid seni Hessis. Pärast oli hea võimalus vetsu kasutada ja nüüd olin tõsises kimbatuses. Meeste või naiste oma? Õnneks otsustas keegi proua meie eest ja võtsime selle, mis üle jäi.

Huvitav, kus mehed oma käekotte hoiavad? Askeldasin kui elus riidevarn, jopesid, salle, kindaid, mütse täis kuhjatud, kott sangapidi hambus ja samal ajal üritasin lukke, trukke, nööpe ja paelu avada ning sulgeda.

Hm. Selgus, et aeg on asuda koduteele. Et nähtud ka juba nii mõndagi. :P

Jälle samad vaatamisväärsused, sedapuhku tagurpidises järjekorras.

Seekord saime istuma. Ruumi jäi ülegi.

Mitu peatust on Tallinn? Mis on torn ja mis korsten? Kuidas neil vahet teha, kui kumbki ei suitse? Mis puu-hunnikud need on (liiprid)? Mida selle vaguniga veetakse? Aga sellega? Jne jne jne.

Aegviidus oli aega korraks poes ka käia. Seal ärples keegi väidetavalt mitmekülgselt haritud mees oma kasimata suuga ja ähvardas müüjat ning müüjat kaitsvaid ostjaid. Kahjuks läks ta enne välja, kui ümberkorraldatud müügisaalis näitemänguplatsile jõudsin. Oleksin tahtnud oma silmaga seda imelooma näha. Räusete järgi tundus küll, et kuskilt maalt alates hakkab haridus inimesele halvasti mõjuma.

Kodus, reisiseltskond lahti pakitud ja söögilaua ümber istutatud, püüdsime meenutada, kus käidud sai. Valdav osa oli seda meelt, et Paides.

Kui nii, siis nii. :)