Aupaklikult

1. klass. Lugu lühidalt järgmine: Elas lõvi, kes üleliia palju savanniloomi murdis. Loomad läksid meeleheites lepingut sõlmima, et saadavad ise iga päev aupaklikult talle ühe looma. Kui jänese kord tuli, püherdas ta poris nii, et lõvi teda murda ei tahtnud. Jänes ütles, et ta pidigi hoopis suurema, puhtama ja parema tooma, aga teine lõvi võttis selle ära. Läksid kaevu juurde, lõvi nägi peegeldusi, uskus jänese juttu ja hüppas kaevu.

Tubli. Loeme. Üpris soravalt. Ja meelde jääb päris palju. Et mis on savann ja miks loomad lepingut sõlmima läksid ja kuhu toodi ohver jne jne.

"Loomad lubasid aupaklikult lõvile iga päev ühe ohvri saata. Mida tähendab aupaklik saatmine?" otsustan igaks juhuks kõik vähemkasutatavad sõnad läbi närida.

"Et saadetakse postiga..." tuleb esimene arvamus.
"Mõtle. AU-paklikult!" püüan sõna ilmestamiseks alandlikult kaasa koogutada.
"KINGIPAKENDIS!" kostab võidukas hüüatus. Ju minu koogutus meenutab "Palju õnne sünnipäevaks!" soovimist. :D

Aga miks lõvi kaevu hüppas?
"Teine lõvi hüppas ju enne ees, koos suure jänesega."
Vaat siis. :)