Aedniku emadepäev

Mulle meeldib aiamaal. Võin tundide kaupa vaadata, kuidas naabrid peenarde vahel askeldavad. Ei noh, mulle endale meeldib ka näpud mulda pista. Igal kevadel tuleb selline vastupandamatu tung peale. Tavaliselt ei lähe see enne üle, kui kõik peenrad kaevatud ja seeme maas. Aga siis kohe läheb ka. Järgmise kevadeni.

Täna heitsin jälle hargi õlale ja tegin otsustavad sammud kapsamaa suunas. Märtsis või aprilli algul ostetud seemned kaotasin ära, aga see ei aidanud. Minu sisemine aednik sundis uusi ostma.

Niisiis. Murulaugu ja talisibulapeenrad - tehtud. Till maas. Naeris, redis, porgand - olemas. Kuumaasikad ja esimene maasikamaa - puhastatud ning kahekordseks laiendatud. Kuuendat kartulivagu kaevates valgustusin: ma nagunii ei suuda sellele seltskonnale ise kogu talvekartulit kasvatada. Kui ma siis veel väikese plaani maha pidasin, kuhu kurk, kuhu sibul, kuhu uba... avastasin, et herne jaoks tuleb hakata aiamaalappi pikemaks kaevama. Üüh!

Kartuleid maha pannes avastasin, et need on liiga suured. Lõikasin pooleks. Veel tõdesin, et neid on liiga vähe. Eriti, kui perekoer Freddy selleks ajaks, kui mina 2 vagu maha olen pildunud, pool vagu üles võtab ja, nägu mõnusalt mullane, isukalt minu niigi nappi kartuliseemet hävitab.

Siis meenus mulle, et tegelikult ei käsi mul mitte keegi siin rabada (peale mu sisemise aedniku, aga tema oli kamandamiseks liiga väsinud.) Ja et üleüldse on täna emadepäev ning mul on õigus natuke lõbutseda. Näiteks üritaks sulgeda selle karjääri meie esikus, kuhu iga päev järjekordne koorem liiva maha kallatakse.

Nii juhtuski, et 4 vagu jäid kartulita. Homme. Või ülehomme. Või millalgi teine kord.
:)