Kõik kotti!

Arst ütles, et lapsed võib juba pühapäeval haiglasse tuua. Mulle väga sobis. Pakkisin kolm tegelast kokku ja... linna.

See on päris keeruline. Esmalt otsid, kes su rongile viib, siis valvad, et keegi laiali ei jookse, magama ei jää, lollusi ei tee, siis pead imekiiresti haiglasse jõudma (tunnistan ausalt: kasutasin taksot), lapsed üle andma, et  koos ülejäänud lapsühikuga mitte maha jääda rongist, millel buss vastas.

Õnneks olin suvel kõik selle juba läbi teinud. Ei jooksnud enam vale ukse taha. Või siiski. Selgus, et kolme kuuga on paljugi muutunud. Uks on teises kohas, registratuur teises kohas. Ainult aeg voolas siin kuidagi raaahulikult. Olin küll esimesena luugi juures, aga tundus, et ega peale mind enam kedagi ei võeta ka, sest kõrvalisi jutuajamisi, telefonikõnesid, mõtteid, viipeid... oli nii palju, et rong rongiks! Kartsin juba: tuleb isiklikult põnnilt hommikuni peavarju küsida.

Aga saime seistud.
Osakonnas käis kähku. Natuke naljakas oli ju kaks korda järjest vastata küsimustele

• kas elate korteris?
• lifti kasutamise võimalus on? (Jah, teate, parajasti ehitavad. Praeguseks võib isegi napilt valmis olla.)

Huvitav, et korrust ei küsitud. Kui ma elan liftiga maja 1. korrusel, kas olen kuidagi tegijam?

Ja siis veel mingi küsimus, mille sisu mulle lõpuni arusaamatuks jäi, seda enam, et esitati veidi kõpitsemist vajavas eesti keeles. Noogutasin mõlemal korral, sest tundus, et nii on õige. Loodan, et lastel seetõttu jamasid ei teki.

Kõige keerulisemaks läks garderoobis. Õde, kes mind sinna juhatas, oli vajaliku kleepsu maha unustanud. Paanikas õde lendas viga parandama, aga kuritegu oli juba sooritatud!
"Inimene ei tea oma kohustusi. Saadan teid välja tagasi praegu!" torises garderoobivalitsejanna.

Oli see ähvardus või käsk? Asutasin väljuma, aga käsk tuli ikka nüüd. "Võta sealt riiulist kott ja pane sisse!"
"Kõik?"
"Muidugi!" turtsatas tädi.
"Aa...aga need ei mahu ju?"haarasin jahmunult esimese kombeka ja valmistusin seda kotti toppima.
"ISSAND, SEE ON JALANÕUDE KOTT!" ahhetas garderoobiemand ja jõllitas mind kui poolearulist.
"No selge. Et siis mõlemad paarid? Siia kotti?" katsusin hästi osav olla, et tädi sappi säästa.

Vist enam-vähem õnnestus.
"Riided pane puu peale!" tuli kohe uus käsklus. "ÜHE puu peale! PEAB mahtuma!"
Olgu. Olgu. Näed, juba hakkabki mahtuma. Stangel rohkem riideid polnud, ainult tühjad puud, aga pühapäev ju. Küllap homme tulevad.

"Ühe pere lapsed või? ERINEVATE perekonnanimedega???" põrnitses naine mind põlglikult. (Kleepsud saabusid.) Tundsin kohutavat süüd. Et ma eostamise juures ei viibinud. Nimepanekul ei nõustanud...
"MINU SILMAD NÄEVAD SELLIST ASJA KÜLL ESIMEST KORDA!"

Vaikselt hakkas naljakaks kiskuma. Hoidsin keelt hammaste taga. Äkki lapsed peavad mingil põhjusel vahepeal siia koledasse kohta sattuma. Või mis ma ikka ilgun. Küllap on palk väike. Kodus raske. Minusuguseid idioote iga päev kümnete kaupa...

"Kollase viid üles lauda, roosa jääb sulle. Sellega saad riided kätte!" põrnitseti mind kviitungeid ulatades umbuskliku pilguga ja kulmude alt (et kas suudan nii keerulise ülesande lõpule viia.)

Suutsin. Aga sisetunne ütleb, et neid riideid ma küll enam kätte ei saa. Kindlasti kaotan lehe ära või unustan koju ja ilma selle roosa paberita sinna garderoobi minna POLE MÕTET. :/